Varakevadel, kui paistis, et oleme sisenenud n-ö Bermuda kolmnurka, kus ühiskonda pigistasid armutult värske Ukraina sõda ning energia- ja koroonakriis, tegime toimetuses võllanalja, et küll elu oli ikka aastal 2019 muretu – palgalõhe, EKREIKE ja metsade lageraie.
Kolm kuud hiljem tuleb uskmatult tunnistada, et Toompea dramaturgilised keskmikud on otsustanud väsinud poliitilise dokudraama laste nimel siiski uuesti lavalaudadele tuua. Kirjutamise hetkel pole veel selge, missuguses koosluses hakatakse uut valitsust moodustama, aga fakt, et neid ridu tuleb siin üldse kirjutada, tekitab üksikisiku tasandil sügavat letargiat ja pohmelust.
Oleme näinud neid stseene viimastel aastatel juba liiga palju: morbiidne inflatsiooniarhitekt Seeder end kosilaste mesijutu saatel puhvimas, parlamentarismi „viimane bastion” Ratas halvasti altruistlikku riigimehelikkust näitlemas, antikangelane Helme pistmas jutu vahele kaardimängude metafoore, nagu „pasjanss”. Taustanäitlejatena varjudes ja valguses liikumas Tuumanupu-Aab ja alati truu Karilaid.
Samal ajal on praegune valitsusjuht Kaja Kallas end viimastel kuudel oskusliku välispoliitikaga kõvasti koroona-aastast rehabiliteerinud ja seda isegi nende silmis, kes pole Reformierakonna valijad. See, kas ta kuritarvitab nüüd sisepoliitiliselt kuidagi oma kõvasti juurde tulnud kapitali, on selline maitse küsimus. Ometigi oleme absurdses seisus, kus veenva peaosatäitjaga blockbuster-lavastust ootab enneaegne mängukavast mahavõtmine, et siis pool truppi välja vahetada ja uuesti läbimänge alustada. Ning seda veeuputuse aegu, kui viimane asi, mida vaja oleks, on järjekordne valitsuskriis. Selle asemel et tegeleda päriselt ühiskonna jaoks akuutsete probleemidega, üritavad keskmikest dramaturgid panna kokku laadakomejanti, mille najal järgmistesse valimistesse kooserdada. Sedavõrd viletsat ja butafoorset suvelavastust ei oleks osanud tõesti ette näha.
Aga küllap see ongi inimestele pika vinnaga reality check, mis tuleb alla neelata. Representatsioonikriis, mida ei tahaks endale tunnistada, aga millega tuleb siiski varem või hiljem tõtt vaadata. Valijate poliitilise võõrandumise Tartu maraton, neljanda järgu Netflix, vilets suvelavastus – see ongi see meie poliitika ja see tekitab umbusaldust meie esindusdemokraatia mängude suhtes.
