Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.
Täna algab Dubais iga-aastane ÜRO kliimakonverents ehk COP (Conference of the Parties), mis toob kokku maailma liidrid ligi 200 riigist. Muu hulgas on luubi all esimene ülevaateraport ehk „Global Stocktake”, mis annab aru maailma edusammudest kliimamuutuste leevendamisel. Olukord on nigel – raporti järgi on Pariisi kokkulepe küll kliimasoojenemist vähendanud, kuid praegu pole riikide panused veel piisavad, et hoida ära kliimamuutuste katastroofilisi tagajärgi.
Juba praeguseks paistab, et 2023. aasta on senise mõõtmisajaloo kõige kuumem aasta. Lisaks kuumarekorditele nägi maailm üha sagenevaid ekstreemseid ilmanähtusi alates tormidest ja katastroofilistest üleujutustest Liibüas ja Kreekas kuni ulatuslike metsatulekahjudeni Kanadas, Lääne-Euroopas ja mujal. Maailma kliimateadlaste koostatud viimase IPCC raporti järgi sagenevad ja intensiivistuvad taolised ekstreemsed nähtused lähiaastatel veelgi ning ükski maailma piirkond ei jää inimtekkeliste kliimamuutuste kahjulikest mõjudest puutumata. Iga väiksemgi soojenemine, mis praegusele lisandub, toob kaasa uusi ohte.
Kuivõrd on kliimakonverentsidest kasu? Kuigi igal aastal on kõnelustel mõnes valdkonnas edasi liigutud, saab COPe tihti läbikukkunuks pidada. Alates 2015. aastast on iga-aastane kliimakonverents tegelenud peamiselt sellega, kuidas täita Pariisi leppe lubadust hoida Maa keskmise temperatuuri tõus kindlasti alla 2 °C, kuid soovitatavalt alla 1,5 °C. Praeguste poliitikatega oleme aga liikumas kliimateadlaste sõnul 3,2 °C poole. Fossiilkütuste lobi tõotab läbirääkimised nurjata ka sel aastal, eriti on konverentsi usaldusväärsust vähendanud selle toimumine Araabia Ühendemiraatides (AÜE), mis on üks maailma suurimaid nafta- ja gaasitootjaid. COP28 presidendiks nimetatud Sultan Al Jaberil on selge huvide konflikt, sest ta on ühtlasi AÜE riikliku naftafirma tegevjuht. Juba on lekkinud ka dokumendid, mis paljastasid eesistujamaa plaani kasutada COPi uute fossiilkütuste müügitehingute sõlmimiseks.
See aga ei tähenda, et kogu üritus oleks lootusetu. Vastanduvad huvigrupid pole kunagi kliimakonverentsidelt puudunud ning heitlus lubaduste üle käib läbirääkimiste viimse sekundini. COPile ei saa käega lüüa, sest kasutada tuleb iga võimalust natukenegi talutavam tulevik luua. Ajaaken, kui riikidel on võimalik veel oma lubadusi täita, on kiirelt sulgumas.
Mida COP28-lt oodata? Muidugi on arutluse all fossiilsete kütuste kasutamise lõpetamine ning üleminek taastuvenergiale. Euroopa Liit läheb läbirääkimistele sooviga lõpetada järk-järgult nende fossiilsete kütuste kasutamine, mille heitmeid pole märgatavalt vähendatud (unabated fossil fuels). Kuigi see lubadus on Euroopa keskkonnaühenduste meelest liiga leebe – lõpetada tuleks kõigi fossiilkütuste kasutamine –, on seda COPi kontekstis siiski keeruline saavutada. Fookuses on ka kliimamuutustega kohanemine ja kliimarahastuse suurendamine, et aidata kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamaid inimesi. Kui eelmise aasta COP27-l lepiti kokku kliimakahjude hüvitamise fondi loomises, siis siiani pole suudetud seda fondi sisustada. Kipub juhtuma, et riigid seavad suure suuga uusi eesmärke, kuid nende elluviimise keerulist tööd ei kibele keegi tegema.
Me teame kliimakriisi hetkeolukorrast üsna palju. Põhjalikust teadusinfost pole puudust – igal aastal ilmub hulgaliselt kliimaraporteid, mis ütlevad erinevas sõnastuses ühte ja sama: meil on kiire. Mida soojemaks läheb, seda vähem jääb alles elamisväärset elukeskkonda. Praegu atmosfääri paisatud kasvuhoonegaaside mõju ei avaldu kohe, vaid alles paarikümne aasta pärast. Seetõttu on kõige olulisem vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid lähiaastatel, et me ei annaks lisatõuget juba niigi toimuvale soojenemisele, mis on põhjustatud eelnevate aastakümnete heitmetest.
Puudu jääb aga poliitilisest tahtest ja julgusest asetada pikaajaline kasu kogu inimkonnale ja loodusele ettepoole lühiajalisest tulust. Karta on, et üsna pea oleme silmitsi tõdemusega, et tegevusetus on läinud ja läheb meile palju kallimaks maksma kui tegutsemine.
Laura Vilbiks on Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika ekspert.
