Kuulge, haiglad on täis. Inimesed ei saa enam vajalikku arstiabi. Mitmed lääne riigid ei soovita enam Baltikumi reisida muu hulgas just seetõttu, et kui siin midagi juhtub, siis jääd sa tõenäoliselt abita.
Nõnda ei pääse juba praegu näiteks plaanilistele operatsioonidele needki inimesed, kes maksavad korralikult kõiki makse, kes on end kohusetundlikult vaktsineerinud, kandnud maske ka siis ja seal, kus väga rangelt ei pea, olnud kannatlikud ja empaatilised ka ülivihaste ja lahmivate vaktsiinivastaste suhtes (no püüame mõista, nad ju ei saa aru, katsume rahulikult seletada, ärme jumala eest nimeta neid rumalateks, see peletab veelgi jne)… Aga mis juhtub, kui inimesed ei saa enam vajalikku arstiabi? Nende elukvaliteet langeb ebaõiglaselt, nad kannatavad. Palju kauem, kui nad peaksid – ravijärjekorrad on niigi pikad ning nüüd, kui haiglad on üsna eksklusiivselt vaid koroonapatsientidele kättesaadavad, võib reaalse arstiabi saavutamine aega võtta (uuesti) kuid või aastaid. Aga mitte ainult, lõpuks võib kohase arstiabi viibimine põhjustada juba püsivaid tervisekahjustusi, välistada ei saa siin lausa surmasid. Ja kõik see puudutab jätkuvalt inimesi, kes maksavad kenasti makse, kes on end kohusetundlikult vaktsineerinud jne jne…
Tunnistan, et olen ise püüdnud olla antivaxxerite suhtes läbivalt ja ehk liigagi kaua empaatiline – kõigil on ju ikka omad erinevad isiklikud põhjused ja hirmud, päris lõpuni ei ole me keegi ilmselt esoteerilis-vandenõuteoreetiliste luulude eest kaitstud ja nõnda edasi. Ja nii see muidugi ongi. Selge see, et kõik neist, kes ei ole vaktsineeritud, ei lange räuskavate full on antivaxxerite kategooriasse, nõnda peab empaatiat ikka veel jätkuma, aga järjest vähemaks jääb (ja peabki jääma) seda nende suhtes, kes on oma äärmusliku enesekesksuse ja hoolimatusega nüüdseks juba kogu ühiskonnale ohtlikud.
Nõnda nagu mina, on ka riik püüdnud olla ehk liigagi kaua mõistev ja empaatiline – ei ole tahetud teha suuremaid erisusi vaktsineerituse alusel – mis on igati mõistetav, kes neid üldse niiväga teha tahaks? Aga iga kord kui riigi tasandil nendesamade antivaxxerite põhjustatud jamasid peab klaarima (sest kelle pärast need piirangud üldse vajalikud on?), hakkavad isendid veel mitme kraadi võrra rohkem lärmama – „Hiissand, minu vabadusi piiratakse!” Aga muidugi piiratakse, tulebki piirata, kui sinu isiklike valikute pärast jääb juba päris paljudel vajalik arstiabi saamata. Seejuures piiratakse hetkel veel väga leebelt, aga on täiesti tõenäoline, et see leebus ei saa kaua püsida ja väga varsti hakatakse taas vähendama ka kohusetundlike ühiskonnaliikmete vabadusi – kuna meil on liiga palju neid, kes ei suuda iseenda ninast millimeetritki kaugemale vaadata.
Absoluutselt kõik me hindame oma isiklikku vabadust. Kui aga inimene jätab oma valikutes täiesti teadlikult arvesse võtmata kogu ülejäänud ühiskonna – hetkel vägagi kriitilised – vajadused ja lähtub ainult iseenda huvidest, peab ta ka arvestama sellega, et tema toimimist ülejäänud ühiskonnas võib olla tarvis piirata.
