Kolleeg Mariliis kirjutas suurepäraselt voogava artikli peokultuurist, mida neil päevil on eriti nostalgiline lugeda. Nagu mingi kauge minevik või ulmeline visioon tulevikust – mingit ilukirjanduslikku võõritust siit igal juhul aimus, ehkki ma muidugi tean, et normaalne on või peaks olema just see, et saab reede õhtul rahulikult peole minna. Mitte see, mis praegu.
Aga isegi seda hedonistlikku mõõdet ei pea ma siin esmajoones silmas (kuigi seda ka, ilma selleta on samuti täiesti jama). Viimasel ajal olen hoopis puudust tundma hakanud sotsiaalsete kokkupuudete mõttevahetuslikust mõõtmest. Seejuures on ju kõige kvaliteetsemad kontaktid meie eludes küllap veel alles ja tugevad – kõige lähedasem pere, aasta(kümne)id tagasi hoolikalt välja valitud sõbrad, kellega alati on huvitav ja tore, kallid kolleegid, kellega iganädalastel koosolekutel vestlemine on senimaani igiinspireeriv. Miks siis üleüldse taga igatseda juhuslikke kohtumisi? Tundub isegi tänamatu. See küsimus ajas mind natuke kimbatusse, kuni sattusin sellest vestlema kalli sõbra Leenuga, kes targa inimesena hammustas minu kimbatuse muidugi kohe läbi, öeldes, et ära on kadunud ettearvamatus. Me kohtume ja vestleme neil päevil kogu aeg samade inimestega ja need kokkupuuted, olgu nad päriselulised või virtuaalsed, on alati planeeritud.
Ettearvamatud kohtumised võivad olla inspireerivad aga hoopis teisel tasandil, ka siis kui suurem osa neist ei osutugi lõppeks kuigi tähenduslikuks. Aga need neist, mis osutuvad inspireerivateks – andes kasvõi ühe hea idee või nalja –, toimivad nagu pisikesed plahvatused ja neis ilmneb miski, mida muul moel esile kutsuda on raske. Nii võis end veel 2020. aasta alguses avastada tellimas kaastöid juhuslikult kohatud inimeselt mõnes hämaras suitsuruumis või tulemas mõne hea artikliidee peale taksos teel peolt äftekale, vesteldes tuttava tuttavast kaasreisijaga… Just mitteigapäevase vestluse käigus sünnivad tihti head ideed.
Kõik eelnev muidugi ei tähenda, et ma tahan peole ainult sellepärast, et seal töötegemist jätkata! Kaugel sellest, lihtsalt ettearvamatute olukordade igatsus süveneb ikka iga reedega üha enam. Loodame siiski, et uudised järk-järgulisest maailma avanemisest toovad need peodki ikka lähemale.
