Miks levib muidu teadususku eestlaste seas koroonameetmetele vilistamine? Põhjuseks on nii koroonaväsimus kui ka ekspertide kriisis kannatada saanud maine.

Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm
Henri Kõiv. Foto: Patrik Tamm

Eesti rahvas on teadususku. Seda kinnitas mõned nädalad tagasi avaldatud esmakordne Teadusbaromeetri uuring, millest selgus, et 89 protsenti Eesti elanikest näeb teadlasi ekspertidena, 78 protsenti inimestest väitis, et nad usaldavad teadlasi ning 66 protsenti ütles, et nad lähtuvad igapäevaelu otsuste tegemisel teaduslikest faktidest. Selline kontekst peaks looma hea eelsoodumuse näiteks erinevate teaduspõhiste koroonapiirangute legitimeerimiseks. Paraku on novembri alguses ilmunud ka üks teine uuring, millest ilmnes, et kolmandik Eesti elanikkonnast pole nõus avalikes kohtades näomaske kandma. Homme peaks Vabaduse väljakul toimuma maskivastaste protest, kuhu on Facebookis ennast tulijaks märkinud ligi 1000 inimest.

Miks siis teadususku eestlaste seas levib koroonameetmetele vilistamine? Põhjuseid on mitu. Ühelt poolt on teadlased ise saatnud näomaskide kohta välja eksitavaid sõnumeid. Koroonaepideemia kevadisel kõrgperioodil esinesid mitmed eksperdi staatuses kõneisikud väljaütlemistega, justkui poleks maskide kohustuslikuks tegemine vajalik. Kuna uuringuid maskide mõju kohta koroonaviiruse tõkestamisel oli toona tehtud veel vähe, võis tõepoolest väita, et puuduvad piisavad tõendid maskide kasulikkusest, aga seda ainult klausliga, et puuduvad ka tõendid vastupidisest. Autoriteedi positsioonilt sääraste seisukohtadega esinemine on loonud viljaka kasvupinnase tänasele maskiskepsisele.

Teisalt on eksperdi maine koroonakriisi arenedes saanud kannatada. Võiks öelda, et kevadel kuulasid Eesti elanikud viroloogide ja terviseametnike nõuandeid täht-tähelt ja tegid isegi rohkem, kui riik neilt nõudis. Täna teadlaste sõna koroona küsimustes enam sellist kaalu ei oma, sest kõik me oleme viirusega koos juba rohkem kui pool aastat elanud. Hulk inimesi on viiruse ise läbi põdenud, palju rohkem on aga neid, kes viiruse küüsi pole langenud. Paratamatult hakkavad inimesed selle pinnalt ise tegema järeldusi ja kõrvutama neid teadlaste hinnangutega, kes kõnelesid märtsis kohe-kohe saabuvast tervishoiusüsteemi kollapsist. Kuna aga intensiivravi osakonnad ülekoormuse all ei äga ning surnukuurid üle ei aja, on mitmed inimesed teinud järelduse, et piirangutega pingutatakse üle ning tegemist on lihtsalt gripi ägedama vormiga.

Maskiskepsise peamiseks põhjuseks on aga väsimus. Kui kevadel tundus, et ühiselt pingutades võib viiruse paari kuuga seljatada, siis need lootused pole tänaseks täitunud. Inimesed on väsinud sellest, et nende normaalne elurütm on häiritud. Lisaks sellele on riiklikud kriisiabi meetmed hakanud otsa lõppema. Sissetulekute vähenemise asemel on paljud tänaseks leidnud ennast töötukassa ukse taga. Nii võib maske pidada sümboliks, mille vastu protestides elatakse lihtsalt välja aja jooksul hingesoppi kogunenud frustratsiooni. See on võimalus keerulisel ajal midagigi oma elus kontrollida.

Kuigi maskivastaste sõnavõtte lugedes võib tekkida tahtmine kahe käega peast kinni haarata, ei soovita Teadusbaromeeter inimeste valikuid naeruvääristada ega kampaania korras taunida. Põhjused on tihti sügavamad ja komplekssemad kui see, et inimene on loll. Ja muide, see on tervishoiusüsteemis koht, kus loodus- ja täppisteadlaste käed jäävad lühikeseks. Seesama Teadusbaromeeter tõdes, et inimesed peavad just täppisteadlasi ühiskonnale kasulikuks. Mis kasu on aga vaktsiinidest, kui me ei suuda vaktsiinivastaseid ümber veenda?