Meil on sõpradega juba ammu välja mõeldud unistuste vanadekodu, kus me hakkame koos oma eluõhtut veetma.
See on eestiaegne roosiaiaga villa Nõmmel, kus me päevad läbi terrassil päikest võtame ja kus noored tervisest pakatavad meessanitarid meie meelt lahutavad, samal ajal kui meie saame muretult tegeleda kunsti nautlemise ja elu filosoofiliste küsimuste üle arutamisega. Umbes nagu pensionile jäänud muusikutest elanike hooldekodu Dustin Hoffmani filmis „Kvartett” või siis midagi analoogset vanurite kogukonnale Samantha Straussi seriaalist „Lõpp”, kus mõlemal juhul meenutab vanurite elukeskkond hedonismist pakatavat luksuskuurorti ning kus alles see tõeline elu algab. Olukorras, kus inimeste eluiga üha pikeneb ning pensionipõlv ja vanadus võivad kujuneda lausa kolmandikuks eluajast, on tore unistada, et hoolimata sellele perioodile iseäralikest kannatustest, pakuks see aeg suures plaanis ka sama unikaalseid elamusi ja rõõme, nagu on kogetud varasemateski etappides.
Seda õõvastavamad on kuuldused Halliste hooldekodus ehk Mulgi häärberis toimuvast – tuppa lukustatud, dehüdreeritud ning lamatistega vanurid vaakumas elu ja surma piiril. Mitte ükski inimene ei sooviks ennast kunagi sellisest olukorrast leida ja mitte keegi ei vääri sellist kohtlemist, isegi kui ta on jäänud lähedaste hooleta või kui tal pole hinge taga vara, millega endale paremaid tingimusi osta. Olgugi et konkreetse juhtumi asjaolud on veel selgitamisel, võttis õiguskantsler Ülle Madise juba 2017. aastal ametliku seisukoha, et paljudes Eesti hooldekodudes pole tagatud inimväärsed elutingimused. Vaid paar aastat tagasi kirjutasin isegi ühes Müürilehe juhtkirjas: „Mis tunne on hooldekodus vaikselt appi karjuvatel vanainimestel, kes on sinna lukustatud uste taha või voodisse aheldatuna surema viidud? Mida me saame lähedaste, kaaskodanike, ametnike või poliitikutena kohe ja viivitamata ära teha, et nende inimeste kannatusi leevendada? Kas me saame luua tingimused, et kõigil oleks võimalus vananedes väärikalt surra, isegi kui see tee on pikk ja konarlik?”
Ma arvan jätkuvalt, et meie kultuuriruumis on kaduma läinud adekvaatne suhe surma ja surevate inimestega ning mõistmine, et elavate kohustus on oma surijate eest hoolt kanda. Ja see saab alguse tähelepanust, mis me oma surijatele pöörame – et me ei jäta neid inimesi üksi, olgugi et me nende kogemustest järgmise #minaka mastaabis kampaania raames sotsiaalmeediast lugeda ei saa ning need lood võetakse endaga hauda kaasa. Ärme lase sellel vaikusel unustada oma elu viimases etapis olevate inimeste olemasolu. Loome neile tingimused, mis on selle ühe elu suurima katsumusega toimetulemiseks toeks ja teeme seda selliselt, nagu kujutleme end ise sarnases olukorras vajavat.
