Müürileht

„Venemaa areneb. Sinna on jõudnud kommertsiaalsus ja poed, aga küla servas elatakse nii nagu Siberis on elatud aastasadu – seal ei muutu,“ kirjeldab Urmas Eero Liiv hetkeolukorda oma uue, tõsielulisel lool põhineva mängufilmi „Must alpinist“ võttepaikades.

Jeremy Scott on üks pöörasema stiiliga loojaid praegusel kõrgmoe skeenel. Ekstravagantsust armastaval disaineril on au olla Moschino moemaja loovjuht. Psühhedeelsed karakterid, 90ndate multikategelased ning iroonilised ja ikoonilised lööklaused on osa tema fantaasiaküllasest loomingust.

PÖFF-il maailma esilinastuse teinud „Arrrrmastus” on noore india filmirežissööri esimene täispikk mängufilm, mis jutustab vaatajale siira ja elulise loo kolme mehe vahelisest armukolmnurgast.

Rõsked ilmad ja pimedad ööd on inimesed kinodesse lohutust otsima pagendanud ja sel aastal 19. korda toimuv PÖFF on täies hoos. Valisime Müürilehe poolt välja kümme filmi, mis muidu ülejäänud sadade linateoste vahel hekseldades kahe silma vahele võivad jääda, ent on meie meelest vaatamist väärt. Siit tuleb PÖFFi programmi nišiversioon à la Müürileht!

Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Arusaam ruumist on viimastel aastakümnetel plahvatuslikult avardunud – tänu küberruumi tekkele on füüsikareeglid lakanud kehtimast ning arhitektid on asunud tööle, eirates nii gravitatsiooni kui ka esteetilisi kokkuleppeid, rääkimata vajadusest tegutseda mateeria kammitsevas maailmas.

Tänavu üheksa Oscari nominatsiooni pälvinud Alejandro González Iñárritu linateos „Lindmees” materdab oma valusate sõnade ja elufilosoofiliste dialoogidega superkangelasi ja hollywoodilikku ebareaalsust, mis tegeliku elu elavdamise asemel seda hoopis tuimestab ja inimesi päriselu mõnudest võõrandab.

Erinevalt märtsis linastunud filmist „Yves Saint Laurent” on linateose „Saint Laurent” fookus 1970ndail ja hilisemail aastail. Yves elab juba lahus oma pikaajalisest elukaasasest Pierre Bergést, on kogunud karjäärialaselt enamiku suursaavutustest ja justkui triivib edasi vahel kiiremas, vahel veidi aeglasemas tuules.

Tänavuse PÖFFi Moekino avafilmina linastunud „Stiiliküpsus” tutvustab vaatajale seitset kõrges eas New Yorgi daami, kelle jaoks riided ei ole pelgalt stiili, vaid ka elustiili näitajad. Oma elurõõmus ja positiivsuses võtavad nad igast päevast viimast ning leiavad aega nii inspiratsiooni ammutamiseks kui ka selle jagamiseks.

Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on arvatavasti üks kummalisemaid festivale Eestis. Avatseremoonial saadetakse pingiridade vahele ringlema kausikesed kodumaiste punaste sõstardega, filmipealik Mark Soosaar ütleb paar tervitavat sõna ja koos pisikeste tehniliste viperustega võibki esimene film alata.

Mets näib püsiv, igavene. Teame, et kusagil eemal, linnaruumist väljaspool, kõiguvad puud üheskoos – omas rütmis ja hiilguses. Enne, kui järele on jäänud vaid üksikud isendid riitade ja langetatud tüvede vahel, ei pruugitagi mõista, kui kerge on seda kõike hävitada. Filmis „Oli kord üks mets” viib prantsuse lavastaja Luc Jacquet vaataja vihmametsa sooviga talle seda meelde tuletada.

„Yves Saint Laurent” on portree maailma ühest tunnustatumast disainerist, tema traagilisest elust ning kujunemisloost. Samas on see ka väga mitmes mõttes romantiline film. Ühelt poolt räägitakse kahe inimese vahelisest suhtest, mida varjutavad liigne kirglikkus, inimlikud nõrkused ja tunded teiste inimeste vastu. Teisalt on see aga ka lugu armastusest moe ja disaini vastu.