Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Juhtkiri: Pühad toimingud ja hingerahu

Kui uurisime Müürilehe rituaalinumbri tarvis erinevatelt inimestelt, mida rituaal nende jaoks tähendab, kirjeldati huvitaval kombel ennekõike argiseid harjumusi, millel on muude toimetuste kõrval tähenduslik roll – olgu siis tegu hommikukohvi joomiseks aja võtmisega või muul moel teadvustatud hingetõmbega enne tegudele asumist.

Helen Tammemäe. Foto: Ken Mürk

Juhtkiri: Millest me mõtleme, kui me räägime ilmajäetusest?

Kõige paremini näitlikustab ilmajäetust selle tervise konteksti asetamine. Kui inimene jääb haigeks, saab talle selgeks, et ta on jäänud ilma millestki, mida ta on seni pidanud iseenesestmõistetavaks – iga inimene tunneb, et tal on õigus kvaliteetsele elule. Ent haigestudes saab tervisest midagi sellist, mis teistel on, aga ilmajäetul mitte.

Kristin Siil. Foto: Kristofer Robin Kirsiste

Kiirkohting: Kristin Siil

24. mail algusega kell 18:00 toimub Tallinnas, Tartus ja Pärnus koolinoorte algatatud keskkonnaliikumise Fridays For Future kliimamarss. Uurisime meeleavalduste ühelt eestvedajalt, Tallinna Arte Gümnaasiumi 10. klassi õpilaselt Kristin Siililt, mille eest ta seisab.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: Olukorrast ajakirjanduses tegelikult

Olukorras, kus kogu läänemaailmas pead tõstnud parempopulistlikud poliitilised jõud on asunud süsteemselt nende suhtes kriitilisi ajakirjanikke marginaliseerima, ei kujuta Eesti demokraatiale tõelist ohtu hetkel ühegi ajakirjaniku stiil, vaid meediajuhtide ähmane arusaam ajakirjandus- ja sõnavabadusest ning selgrootus nende väärtuste eest seismisel.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: Need tüütud aktivistid

Harjumuspärase arvamuse ümberkujundamine on iga inimese puhul vaevarikas protsess, aga kui varasemad tõekspidamised on kujunenud aegunud või suisa väära info põhjal, peaksid üleüldised avalikud hoiakud teisenema. Siin tulevad mängu need tüütud aktivistid, kes on võtnud oma hingeasjaks ühe või teise muutuse eest võitlemise.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Juhtkiri: Liivakastimängud poliitareenil

Lapsena mängisin oma parima sõbranna Mariga peamiselt kahte mängu. Esimene neist kandis nimetust „vangid” ja see oli tubane ettevõtmine. Vangide mängimiseks ehitasime endale kõigepealt nn vangla, kus me siis koos kössitasime, kuni tuli võtta ette ülisalajane köögist rosinate toomise missioon. Mäletan, et ema ei jõudnud ära imestada, kui palju rosinaid me suutsime Mariga kahe peale nahka pista.