Müürileht

Kui koostöös Hendrik Kaljujärvega valminud albumid „Muunduja” ja „World Inverted” üritasid paigutada folgialget tantsumuusikasse, siis Maarja Nuudi esimene sooloplaat alates 2016. aastast on pisut raugem, samas ka eksperimentaalsem.

Hannaliisa Uusma ja Brigitta Davidjants on teinud ootamatult valmis selle aasta parima suveplaadi, vältides samal ajal kõiki läägeid päikesemuusika klišeesid.

Kui paigutada YASMYNi omanimeline album rahvusvahelise popmuusika konteksti, leidub talle paratamatult palju konkurente, Eestis pole aga kunagi varem nii head RnB’d tehtud.

Raul Saaremetsa ja Ats Luige ühine lühialbum ei köida mitte niivõrd originaalsete kompositsioonide, vaid pigem ootamatu nostalgiahõngulise visuaalsusega.

Eesti räpi don Genka ei väsi üllatamast: värske album „Oleg” on korraga nii häbitult vana kool kui ka julgelt ja eksperimentaalselt moodne.

Produtsent Yumi Motoma album „Motoma” mõjub kui muusikaline tuumaplahvatus – iga järgmine lugu muudab ootamatult suunda ja keerab kõik eelneva pea peale.

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”.

Huvitav, miks kodumaisest underground-plaadifirmast Liitheli Eestis nii vähe räägitakse? Praeguseks on nad andnud välja vaid viis plaati, aga rahvusvaheliselt on mitmed neist juba tantsumuusikaskeenes kõmu tekitanud.

Paljuski teeb Holy Motors värskel plaadil seda, mille poolest nad on juba niigi tuntud. Kokku on segatud isikupärane kokteil Americana’st ja dream pop’ist, kuid see on nii meeldivalt soe ja armas, et mul pole ülemäärase tuttavlikkuse vastu midagi.

Kui eelmisel albumil „Muunduja” lähtusid Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv veel eesti folgist, siis värske materjal on parimas mõttes maailmamuusika – rikkalik, defineerimatu ja lummuslik.

Ei tule just tihti ette, et eesti popmuusikas juhtuks midagi tõeliselt ootamatut. Jonas Kaarnametsa soolodebüüt suudab aga korduvalt üllatada.

Produtsent Lauri Lest võtab debüütalbumil suuna ambient’likku kosmose-eepikasse, ent vürtsitab enda õhulist retroelektroonikat nakkavate rütmidega.