Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord arutame, miks kunstiinstitutsioonid oma töötajaid ei motiveeri.
Alustagem disclaimer’iga. Ma ei ole institutsioonide vastu ja ma ei arva, et muuseumid oleksid kunsti surnuaiad ning et need tuleks maha põletada, nagu tahtsid seda futuristid 20. sajandi alguses. Aga mulle tundub, et siinse kunstivälja institutsioonides on kujunenud mõningad iseenesestmõistetavad hoiakud oma töötajate ja organisatsioonis valitseva sisekliima suhtes, mis mõjuvad kokkuvõttes arengule pärssivalt, aga millest eriti ei räägita.
Tegutsedes üsnagi painavas olukorras, kus ressursse on vähe, aga töökoormus suur, valdkonna maine madal, aga ootused rahvusvaheliselt kõrgetasemelisteks sooritusteks suured jne, on kõik harjunud ehitama „peedist pesumasinale trumlit”. Samas koguneb sellises meeleolus aastatega palju vimma, mis viib asutusesiseselt passiivagressiivse käitumiseni; töötajad on stressis ja väsinud, ei näe oma igapäevasel rabelemisel suuremat eesmärki; asjad on pidevalt tulekahjufaasis jne. Kohati tundub, et kogu kollektiivile kuluks ära hoopis perenõustaja – suhted on läinud nii isiklikuks ja teravaks, nagu tegemist ei olekski mitte töökoha, vaid halva abieluga. Kuid karavan liigub edasi ja need koerad, kes hakkavad liiga palju haukuma, leiavad mingil hetkel ikka, et parem on lihtsalt ise uutele jahimaadele suunduda. Eesti kunstiväljale on sümptomaatiline, et töötaja motiveeritud ja teotahtelisena hoidmine ei ole teda palganud institutsiooni probleem.
Sellise hoiaku jätkumist toetab muu hulgas kunstivälja enesekuvand, et siin tegutsetakse lähtuvalt sisemisest kutsumusest, et eesmärgid on kuidagi kõrgemad ja üllamad kui näiteks erasektoris, mida iseloomustavad teadupärast kasuahnus jms madalad ihad. Kuna siin tegutsejad soovivad kogu hingest Eesti kunstielu parandada, siis võimalus töötada „pikal, aga peenikesel riigileival” on juba iseenesest selline õnnistus, mis hoiab inimest kuidagi aastakümneid motiveerituna. Kui inimesel ikka tõesti on missioonitunne, siis ta neelab alla asutuse (igikestvad) rasked ajad, sisekliima jahenemise jms hõõrdumised, mis igas kollektiivis paratamatult tekivad. SEST ME OLEME SIIA KOKKU TULNUD JU MILLEGI SUUREMA NIMEL.
Töötajaga tegelemisest ongi saanud kummaline eraldusjoon kultuuri- ja majandusvälja vahelises piiriküsimuses. Erasektoris on sellised asjad nagu arenguvestlused, tulemuspalk, meeskonnakoolitused jne ning siit vaadates tekib vahel kahtlus, et töötajaid hoitakse seal rohkem. Mis on muidugi ka väga loogiline, sest töötajad on eelkõige tööriistad selgelt sõnastatava ühise eesmärgi – toota kasumit – saavutamiseks. Selleks et seda võimalikult efektiivselt teha, tuleb tööriistad korras hoida. Kunstiväljal ei saa aga seega juba põhimõtteliselt tunnistada töötajate entusiasmi langust, sest see tähendaks, et kõrgetest ideelistest motivaatoritest nagu ei piisakski. Olukorras, kus majandusväli surub enda loogikat nagunii järjest rohkem kultuurile peale, on kogu vastupanu raskus asetunud tegelikult just tavaliste kultuuritöötajate õlgadele – nemad peavad lippu ilma igasuguse arenguvestluseta kõrgel hoidma! Kui kunstiväljal tegutsevad institutsioonid ongi sunnitud järjest kasvavate sisepingete tõttu kollektiivi innustamisega tegelema, siis tehakse seda näiteks eriti õõnsate sisseostetud koolituste abil, mille kohta kõik osalenud teavad, et koolitajad saavad kõrgemat palka, kui nemad eales uneski näevad, ning jagavad sealjuures ülimalt banaalseid new-age’ilikke nõuandeid. Toimuvad arenguvestlused mõjuvad pigem kergelt ähvardava „vaibale kutsumisena” jne. Nii kujunebki kultuuritöötajatel erasektorist laenatud formaatidega kokku puutudes arvamus, et olgu meil siin majas asjad nii pingelised kui tahes, vähemalt ei toimu mingeid piinlikke „firma suvepäevi”! Piirikupitsad jälle paigas, maul halten und weiter dienen!
Ma ei arva, et Eesti kunstiinstitutsioonide vähesed pingutused tegeleda järjepidevalt töötajate motiveerimise, arendamise toetamise ning meeldiva ja pingevaba töökeskkonna loomisega oleks teadlik pahatahtlikkus – see lihtsalt taandub eespool kirjeldatud ressursipuuduste tingimustes kuhugi tagaplaanile. Samas ei saa siis nõuda töötajatelt avalikku lojaalsust institutsioonile, omalt poolt alati rohkem-kui-tööleping-nõuab-tegutsemist – selleks tuleb näha end liikumas ühtse kollektiivina ühes suunas, aga see tunne ei teki ega püsi iseenesest. Võib-olla võiks siiski rakendada siinsetes kunstiinstitutsioonides rohkem erasektoris kasutusel olevaid kollektiivi motiveerimise meetodeid, aga teha seda läbimõeldult. Ei ole iseenesest mingit põhjust, miks „arenguvestlus” peaks olema puhas formaalsus, mitte võimalus õppida oma töötajaid paremini tundma. Sest tegelikult on ka kunstiinstitutsioonid kasu tootmise peal väljas, kuigi esikohal ei ole mitte materiaalne, vaid sümboolne kapital. Samas ei ole seda võimalik efektiivselt teha, kui masinavärgi mutrid on unarusse jäetud. Isegi kui inimesi hoiab nendes institutsioonides mingi seletamatu huvi eesti kunstielu arendamise vastu, on sellel huvil järjest enam best before silt küljes. Ja seda eriti noorema põlvkonna jaoks.
