Kas oleme singulaarsuse lävepaku juba ületanud? Mille järel tuleviku ennustamine on täiesti mõttetu ja küttidele-korilastele ülejõukäiv?
Müürilehe juuninumbri fookuses on #MASIN. Tehnoloogiliste teemade puhul tekib sarnane vastuolu nagu keskkonnaküsimusi käsitledes – see on megaoluline, aga keegi ei viitsi eriti lugeda, sest probleemid ja nende analüüsid on keerukad, andmeid tõlgendatakse tihti vastavalt vajadusele ja on palju termineid. Ometigi ei leia sellest numbrist intervjuud iseteeninduskassaga, kogemuslugusid vaibkoodimisest ega ka näpunäiteid, kuidas kodumasinaid hooldada, samuti ei proovi me analüüsida masinlikku esteetikat kaasaja kultuuris. Täitsa iseenesest, kuigi mitte päris, nihkus numbri fookus ei millegi muu kui tehisaru ja selle rakendamisega seotud küsimustele, aga mitte ainult. Lennutame ka FPV-droone, kiirendame tulevikku, räägime siirdeeksperdi Laur Kangeriga suurematest muutustest ja vaatame ka seda, miks inimesed ei leia oma kohalikust raamatukogust eestikeelseid raamatuid, mida ChatGPT on neile soovitanud.
Minugi ja küllap paljude teiste suhet kaasaja mugavustehnoloogiaga saadab pidev vastuolude pingpong ehk üha intensiivsem paradoks-maxxing. Mulle meeldib, et mu pensionisambad kasvavad, sest Alphabeti, Nvidia või Microsofti aktsia väärtus tõuseb. Mulle meeldib kasutada Apple’i tooteid, Google’i ökosüsteemi, Suunto spordikella, minna Boltiga lennujaama ja aeg-ajalt raisata oma elunatukest õõvarullimisele. Ma kirjutan täielikult alla sellele, et inimesed on juba ammu küborgid, iseasi kui hästi see nende inimkesksesse maailmapilti sobitub. Kuid samal ajal, kui ma kõiki neid mainitud asju naudin, on mul kuklas ka teine mõte ja see ütleb, et ma olen tehnoloogiline analfabeet ehk mahajääja. Agentsus, mida ma kujutan endal maailmas olevat, paistab kahanevat ning mulle tundub, et paljud sotsiaalsed tagajärjed, mida tehnoloogiliselt hüperkiirendatud maailm toodab, on kurjakuulutavad.
Minu näppude all arvutab „jumalik” räni enam-vähem kõike, mida arvutada on vaja, ja samal ajal tunnen end kui osa müügitehingust, mille varjatud puudustest mul pole õrna aimugi. Palun, minu PIN2 on siin! Helesinised transhumanistlikud unistused, mida Ray Kurzweili või Michio Kaku raamatutest umbes 10+ aastat tagasi lugesin, ei ole saabunud, selle asemel on tulnud muu hulgas autonoomne sõjapidamine, kättemaksuporno, kapitali hüperakumulatsioon (vt SpaceX-i, Anthropicu ja OpenAI aktsiate avaliku pakkumise eelseid ettevõtte väärtusnumbreid), biomeetriline ühiskond ja panustamismajandus. Kas oleme singulaarsuse lävepaku juba ületanud? Mille järel tuleviku ennustamine on täiesti mõttetu ja küttidele-korilastele ülejõukäiv? Kullakang maa sisse peitu ja diiselgeneraator sara alla?
Kui selles vortex’is muud üle ei jää, siis Euroopas otsitakse lohutust meetmetest, mis lubavad reguleerida ja karistada, see kutsub korrale. Temule selline kviitung, Metale selline ja Google’ile kolmas. Samal ajal üritatakse jõuda meeleheitlikult tehisaru kiirrongile, mis on ammu jaamast väljunud ja horisondi taha kadunud. Selleks ajaks, kui Euroopas mingi võrreldav konkureeriv tech välja tuleb või suudetakse töötada välja regulatsioonid, mis võiksid muutuseid soovitud suunas mudida, on libertaarne Räniorg ja autoritaarne Hiina ammu kõige olulisema alustehnoloogia monopoliseerinud ja monetiseerinud. Me keerame plastkorgi, mis pudeli küljest lahti ei tule, maha ja võtame rahustuseks lonksu külma vett.
Aga kui tulla tagasi isiklike vastuolude juurde, siis mida peaks tegema? Kõigega kaasa joosta niikuinii ei jõua, kogu see analoogliikumine on rohkem elustiilifarss, n-ö masinastumine on kollektiivne force majeure niikuinii, vaevalt lähitulevikus väga palju selliste seadmetega kokku puutub, milles kiipi pole. Kui sotsiaalmeediasse postitatud selfidest saab kloonida sinu biomeetrilised andmed, tunduvad kaasaegsed Smart-ID-pettused nagu „vana hea” aeg. Iga uus tähelepanu- ja mugavustoode loob juurde veel mitu uut riski jne. Ma proovin küll masinatega suhelda, liikuda nendega samas taktis, kasutada nende teeneid ja neid ka vastu pakkuda – elada 24/7 paradoks-maxxing’ut –, aga üha enam tundub, et mul pole õrna aimugi, mis minust selle paaristantsu järel kahe, viie või kümne aasta pärast alles on. Ja see on korraga vabastav ja hirmutav.
Aleksander Tsapov, peatoimetaja
