Päriselu on muinasjutt
Lugemisaeg 4 min„Saving Mr. Banks” (2013, USA, Suurbritannia, Austraalia). Režissöör John Lee Hancock, osades Emma Thompson, Tom Hanks, Annie Rose Buckley jt. 125 min.
Inglise keelest tõlkinud Emilie Toomela.
Kui sa pole varem Mary Poppinsi filmiversiooni näinud, vaata see kõigepealt ära ja siis tule minu arvustuse juurde tagasi. Ära muretse, ma ei kao kuhugi.
Oh, oledki tagasi. Oli hea, eks? Eriti see koht, kus nad tantsisid maali sees või koristasid toa võluväel ära. Üks hoiatav märkus siiski: Dick Van Dyke’i aktsent on veidi imelik, ükski inglane ei räägi tegelikult niimoodi. Aga kas sooviksid teada, kuidas see Disney’ loodud linateos tegelikult suurele ekraanile jõudis? Kui see sind huvitab, siis oled õnnega koos! „Hr. Banksi päästmine” peakski väidetavalt rääkima tõsielul põhineva loo sellest, kuidas P. L. Travers (Mary Poppinsi raamatu autor) andis viimaks Walt Disney’le loa oma inglise lapsehoidja tegelaskuju kinolinale toomiseks. Ent kas see teos on muinasjutulisem kui mõni teine, hellitavalt House of Mouse’iks kutsutud stuudio toodetud film?
1960ndate Inglismaal elava P. L. Traversi (Emma Thompson) agent keelitab teda Ameerikasse sõitma, et kohtuda silmast silma Walt Disney’ga (Tom Hanks), kellega seisavad ees läbirääkimised filmiõiguste üle. Travers on varasemalt Disney’le eitava vastuse andnud, aga kuna tal pole parasjagu ühtki uut raamatut käsil ja raha napib, päästaks Poppinsi Disney’le müümine ta majanduslikust kitsikusest. Ameerikasse jõudes hakkab ta aga kohe kõike sealset põlgama – alates kiiskavatest värvidest kuni kohalike elanike ogara entusiasmini. Ja nagu sellest oleks veel vähe. Tundub, et filmitegijad tahavad vändata tema romaanist mingit tobedat, osaliselt animeeritud muusikali. Kui Disney üritab Traversit isiklikult veenda, saab vaatajale selgeks, et Poppins ei ole naise jaoks vaid tühipaljas kirjanduslik karakter. Läbi mälupiltide, milles kujutatakse autori rahutut lapsepõlve Austraalia metsikul sisemaal koos alkohoolikust isaga (Colin Farrell), näeme, et Poppins on Traversi elu lahutamatu osa.
Mary Poppinsi filmi üks peamisi võlusid peitub selle siiras pretensioonituses. Linateoses on nii vallatust, elurõõmu kui ka näpuotsatäis süngust, mida kõike katab sentimentaalsuse võõp. Ent nüüd, mil elame palju küünilisemas maailmas, tundub suur osa sellest filmist vaataja jaoks sama fiktsionaalne kui lendav lapsehoidja. Kuigi asjaolu, et tõsielul põhinev Hollywoodi ekraniseering on suuremalt jaolt väljamõeldis, ei tohiks kellelegi erilise üllatusena tulla, siis pettus, mis „Hr. Banksi päästmises” välja tuleb (nagu Traversi esialgne jäine suhtumine Disney’sse, mis küll peagi lahtub), jätab suhu üsna halva maigu. Sellele ei aita kaasa ka fakt, et filmi linastumisest saati on heidetud teatud stseenidele (eriti just Traversi kohalolule Poppinsi esilinastusel) ette, et need kujutavad tegelikult juhtunud sündmusi ekslikult. Kui võtta arvesse, et see on Walt Disney’ kompanii toodang, on õhus tunda üsna tugevat hõngu, et tegemist on Disney’ propagandaga, mille abil püütakse näidata Walti toreda mehena, kelle meeldivus suudab võita ka briti kõrkuse.
Kuid nii nagu mitmed teisedki Disney’ filmid, suudab kõnealune pakkuda midagi kõigile vaatajatele – kui ehk arvata välja neist kõige küünilisemad. Kaks keskset tegelaskuju on suurepärased: Thompson suudab olla ühtaegu nii kalk kui ka sümpaatne ning Hanks, keda võiks nimetada ehtameerikaliku näitleja kaasaegseks kehastuseks, on samuti väga nutikas valik. Hanks mõjub usutavalt ning lisab oma karakterile täpselt parasjagu jonnakust, et mitte kujutada Disney’t läbinisti pühakuna. Ning hoolimata sellest, kas tegemist on päriselt aset leidnud sündmustega või mitte, leidub filmis omajagu armsaid stseene, näiteks loo „Let’s Go Fly a Kite” sünd või naljatamine selliste väljamõeldud sõnade üle nagu supercalifragilisticexpialidocious. Režissöör John Lee Hancockil on 1960ndate Ameerika kergelt kunstliku sära ja 1900ndate Austraalia karmi reaalsuse vahelise kontrasti kujutamine edukalt õnnestunud. Linateos suudab ka dramaatilise pinge puudumisest peaaegu puhtalt välja tulla. Sarnane probleem esineb paljudes tõsielusündmustel põhinevates filmides: kas Travers ikka annab Disney’le loa Poppinsi filmi – mida on näinud nüüdseks miljonid – tegemiseks või äkki see ikkagi ei õnnestu? No tõesti ei oska ette kujutada!
„Hr. Banksi päästmine” kätkeb tõeliselt meelelahutuslikke momente ja võrratuid näitlejarolle. Aga nii nagu sa ei usu lõpuni seda, et printsess elab koos seitsme lühikest kasvu mehega ühe katuse all või et elevant suudab oma suurte kõrvade abil tõepoolest lennata, tundub ka antud filmi puhul tõrvatilku potis nii palju olevat, et Disney’ poolt mee moka peale määrimine tuleb ainult kasuks.