Pärnu paneb mõtlema

Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on arvatavasti üks kummalisemaid festivale Eestis. Avatseremoonial saadetakse pingiridade vahele ringlema kausikesed kodumaiste punaste sõstardega, filmipealik Mark Soosaar ütleb paar tervitavat sõna ja koos pisikeste tehniliste viperustega võibki esimene film alata.


Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on arvatavasti üks kummalisemaid festivale Eestis. Avatseremoonial saadetakse pingiridade vahele ringlema kausikesed kodumaiste punaste sõstardega, filmipealik Mark Soosaar ütleb paar tervitavat sõna ja koos pisikeste tehniliste viperustega võibki esimene film alata.

Hollywoodilikku melu ja popkornilendamist pole küll kuigi palju, õigupoolest üldse mitte, kuid kõiges selles on küllaga soojust ja ehedust, ehk isegi ürgset põliseestlust, maalähedust. Kahjuks või õnneks on see nö analoogne festivalikorraldus kaduv nähtus. Suvises Pärnus peetav festival, mis kasutab filmide näitamiseks nii kooliruume, haiglat kui ka Uue Kunsti Muuseumi, suudab kodukootud lahenduse ka edukalt välja mängida. Ehk on see miski, mida staažikam publik juba ootab ja igatseb, kuivõrd pisikesi, hubaseid festivale jääb üha vähemaks ja vähemaks.

Kahekümne kaheksandat korda toimuv filmifestival juba käib, filme näidatakse 14.–28. juulini. Peamiselt resideerutakse Pärnus, kuid seansid toimuvad ka Manijal, Haapsalus, Elvas, Viljandis ja Heimtalis. Nii võib seda ettevõtmist pidada ühelt poolt ka Lõuna- ja Lääne-Eestit tutvustavaks tuuriks: külastajal on võimalus jõuda toredatesse linnadesse kui ka metsatukkade ja sammaldunud talude vahele. Festivali tänavuseks teemakeskmeks on lootus ning seda helget subjekti on valitud käsitlema sadakond filmi. Valikust puudust ei tule, programmi kuuluvad meditsiinidokid, mida näidatakse Pärnu haiglas; pigem tõsise kui lustliku sisuga laste-ja noortefilmid ning portreelood omanäolistest tegelastest. Viimaste ampluaa hõlmab nii kloostrielanikke kui maalähedasi papikesi. Portreedokumentaal „Everything is Possible” jutustab aga loo 80-aastasest mammist, kes endiselt pöidlaküüdiga ringi rändab ja seeläbi maailma avastab. Kirglikumatel radadel rändavad filmid nagu „The Being from Elsewhere” ja neljapäeval teleekraanidele jõudev „69: Love, Sex, Senior”. Klassikalisema armastusdokumentaali eelistajat kõnevatad ehk „Domino Effect”, „Ramin” ja „The Story of Mr. Love”. Inspireerituna tehnoloogilisest arengust ja muutuvatest väärtustest on kavas ka linateosed, kus dokumentalist ise kaamera ette astub ning annab võimaluse juurelda filmi loomise eesmärkide ja dokumentalisti rolli üle selles. Viimase üle paneb eriti mõtlema naaberriigis Lätis üles võetud „Documentarian”.

Olenemata filmieelistustest võib loota, et igaüks leiab oma ja jõuab mõtteradadel seigeldes ka tõdemuseni, et kõik algab väikestest asjadest. Lähtudes positiivsest mõttelaadist ja festivali selleaastasest deviisist, võib loota, et lisaks iga-aastastele külastajatele leiab festival taaskord juurde üha uusi poolehoidjaid, kes suvel Lõuna-Eestisse kogunevad ning sõbralikus ja nostalgilises miljöös filme vaatavad. Tallinna ja Tartu festivalidel on toolid kahtlemata mugavamad, kuid samas ootab Pärnus pärast filmi mõnus rannaliiv.

Lisainfo festivali koduleheküljelt.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Amatöörlusest ja surmakultuurist
Esteban Wagneri „Hea surm”
6 min

Amatöörlusest ja surmakultuurist

Ka eraldi surmale fokuseerumata võib antropoloogiakino tunduda üksjagu sünge: taotlus kedagi või midagi enne hävimist talletada on keeruline nii filmijale kui vaatajale.
Peataolek ja neo-noir Coenite loomingus
Kaader filmist „Barton Fink”
4 min

Peataolek ja neo-noir Coenite loomingus

Käesoleval nädalal leiab Katusekinos aset vendade Coenite retrospektiiv, mille raames linastuvad ka kaks neo-noir’i meistriteost: „Blood Simple” ja „Barton Fink”.
Vennad Coenid – veriste kätega, muie suul
Vennad Coenid 2001. aasta Cannes’i filmifestivalil.
5 min

Vennad Coenid – veriste kätega, muie suul

Igast põlvkonnast kerkib esile väike arv filmikunstnikke, kes tõusevad kõrgele, põlevad säravalt ning püsivad pikalt tähelepanu keskmes. Sageli hakatakse neid mingist hetkest alates käsitlema läbi klišeedeprisma. Ilmselt siis, kui nende kohta on kuhjunud piisavalt aforisme ja käibetõdesid, stiil on paika loksunud ning…
Müürileht