Iga mees võib leida ennast elu jooksul erinevatest rollidest – sa alustad pojana ning kui sul veab, lõpetad vanaisana. Muutus mehelikkuse kuvandis teisendab paratamatult ka rolle. Müürileht kogus kokku lugusid sõprusest, vendlusest, isadusest, poissmehepõlvest, kooselust ja tööelust – see on kollaaž 21. sajandi mehest.

Paul Piik. Foto: Ardo Holts

Mu venna puhul kehtib ütlus, et kui kannad roosat särki, siis see nõuab sobimiseks tohutult mehelikkust. Sest Paavo on eluvalikutes ja igapäevastes tegemistes see, kes „kannab kogu aeg roosat särki”. Sa annad välja kolm luulekogu, teed lavastusi depressioonist ja integratsioonist, tõlgid lemmiknäidendeid eesti keelde, sõidad ema või tädi autoga, loed rannas Platonit, järgid toitumises Erik Orgu rakendust ja sõidad nädalavahetuseks maale, et „üks asi” lõpuni kirjutada.

„Miks su vend kuskil pangas ei tööta? Miks su vend välismaal ei tööta? Sellise haridusega poiss…” Vastan siis tavaliselt, et tal on kõik väga hästi. Jätan ütlemata, et see on sellepärast, et ta hoolib oma vaimsest ja füüsilisest tervisest. Sest ta teeb ainult töid, mis teda huvitavad.

Ja selles tuules on hea oma isiklikku mehelikkust välja elada. Hommikuti võimelda ja mediteerida, kirjutada nalju ja teatrisketše, olla karsklane, käia emaga koos teatris, treenida squash’i-juunioreid, olla reedeõhtuti üksi kodus ja lugeda Krossi.

Venda eeskujuks võttes üritan mitte hoolida teiste arvamusest, aga hoolida teistest inimestest, mis lõpuks taandub sellele, et pean hoolima iseendast. Kui mingil määral näitab mehelikkust see, kui palju sul on võimu teiste üle, siis Paavo on minu jaoks kraad kõrgemal. Ta on next level mehelik. Ta omab võimu iseenda üle.