Äsja esimest sünnipäeva tähistanud Shelter ehitab silda eri riikide muusikute vahele ning suunab tähelepanu kriisidele ja inimgruppidele, keda me tihtipeale märgata ei oska.
Plahvatused, klirinad, kuulipildujast välja lendavad metalsed rütmid, moonutatud helid, düstoopilised tujud – need on vaid mõned kihistused, mida hõlmab nüüdisaegse klubimuusika tulevikku vaatav katustermin „post-club”, postmodernistlik vaste house’ile ja techno’le, millesse on kuhjatud kokku viiteid maailma eri nurkadest ja kõikvõimalikest stiilidest.
Tulevikku vaatav pole mitte ainult see, kuidas kõnealune muusika kõlab, vaid ka piirid, mida see ületab – viimased aastad on olnud just globaalse lõuna tähetund ning seni on tutvustatud vaid näiteks Angola, Keenia või Ghana kogukondades kõlanud muusika- ja tantsuvoolusid. Klubimuusika läänelikke standardeid on asunud peaasjalikult mudima just Aafrika päritolu stiilid ja artistid, kelle kaudu on ilmunud meie teadvusesse sellised žanrid nagu gqom, amapiano, singeli, asakaa, kuduro, shaabi jne. Näiteks kuulutas Mixmag oma 2010ndatele tagasivaatavas kokkuvõttes, et helid globaalsest lõunast peatasid tantsupõrandate stagneerumise ja ärgitasid need taas elule.
Globaalne pidu
Eelnevale jutule omast post-club’i ja dekonstrueeritud klubimuusika liini ajab Eestis äsja esimest sünnipäeva tähistanud peosari ja kollektiiv Shelter, mida veab Melih Burak Yıldız koos Liisa-Chrislin Salehi ja Viktoria Martjanovaga. Kui Melih vastutab peamiselt ürituste muusikalise poole kokkupanemise eest, siis Salehi ja Martjanova fookuses on kunstiline pool, mis Shelteri puhul samuti olulist rolli mängib.
Melih ise on pärit Istanbulist ja töötas varem sealses ülikoolis. Umbes kümme aastat tagasi saabus ta Eestisse doktoritööd kirjutama, kuid sattus samal ajal tegutsema siinses ööelus, mis ülejäänu endasse neelas.
Aasta jooksul on käinud Shelteri pidudelt läbi hulgaliselt välismaiseid artiste, keda võib omas nišis nimetada suurteks nimedeks: eksperimentaalse klubimuusika produtsent Slikback Keeniast, avangardräppar Iceboy Violet ÜKst, folkloori ja koloniaalajaloo teemasid reivimuusika kaudu käsitlev Raja Kirik Indoneesiast ja paljud teised, kelle koduriikideks on teiste hulgas Argentina, Egiptus ja Kuveit.
Kohtun Melihiga aprillis, paar päeva enne Svetas toimuvat suurt sünnipäevapidu, kuhu on esinema saabumas reggaeton’i, noise’i ja industriaalset muusikat segav Safety Trance Venezuelast. Samal päeval ilmub ka Shelteri esimene kogumikalbum pealkirjaga „Feyrûse”, kuhu on panustanud lugudega mitmed kohalikud artistid, näiteks Nikolajev, White Gloss, Bible Club ja Karl Martian, ning juba varem Shelteri pidudel esinenud välismaa nimed, nagu Slikback, Comastasis, Ytem jt.
Neile, kes jäävad nähtamatuks
Shelter, nagu viitab nimigi, pole tegelikult ainult pidu peo pärast, vaid heategevuslikul ning eri riikide muusikuid ühendaval ja tutvustaval eesmärgil loodud ettevõtmine. Melih meenutab, et peo idee hakkas idanema ajal, kui Venemaa tungis Ukrainasse ja Eestisse hakkasid saabuma esimesed sõjapõgenikud. Tal oli hea meel näha, kui paljud inimesed on valmis neid aitama, kuid samas hakkas ta mõtlema selle peale, mil määral mõjutab meie käitumist ja heasoovlikkust see, kui lähedal mingi kriis meile on. Ta tõi näiteks selle, milline oli mõned aastad tagasi suhtumine Süüria pagulastesse või kuidas olime valmis vastu võtma neid, kes põgenesid siia Afganistanist. Nii hakkaski lahti rulluma kontseptsioon tutvustada eksperimentaalset klubimuusikat ja teha samal ajal head. See tähendabki, et Shelteri korralduskuludest üle jääv summa annetatakse neile inimgruppidele, kes muidu nähtamatuks jääksid. Melih selgitab, et enamasti eelistatakse just väiksemaid annetusfonde, et saadetud raha ka reaalselt mingit muutust looks. Seni on toetatud Shelteri abiga Ukrainas elavate mustanahaliste evakueerimist sõja eest, Indoneesia pärismaalaste hõime, Pakistanis tegutsevat organisatsiooni, mis tegeleb muu hulgas puuetega inimeste ja vähemuste abistamisega, ning Palestiina võrdõiguslikkusega tegelevat organisatsiooni. Kuna ürituse eesmärk on heategevuslik, on mitmed välisartistid olnud nõus tulema esinema väiksema tasu eest, ning Melih on palunud neil pakkuda ka koht, kuhu nad raha annetada soovitaksid. „Nad usuvad sellesse projekti,” ütleb ta.
Tema sõnul suhtleb ta enamikuga Shelterit külastanud artistidest regulaarselt. „Kui nad siia tulevad, pakun neile võimalust kauemaks jääda, et saaksime koos hängida ja ideid vahetada.” Ta mainib, et hea näide püsivate rahvusvaheliste suhete loomisest on ka äsja ilmunud kogumikalbum. Just Slikback oli üks esimesi, kellele Melih idee välja käis, ning julgelt tulid kaasa teisedki. Lisaks on Melihi sõnul tekkinud hea klapp sarnaseid pidusid korraldava Barcelona kollektiiviga Jokkoo Collective, kellega pole kunagi päriselus kohtutud, kuid kellega jagatakse mõtteid ja plaanitakse koos suvel Eestis väikest metsafestivali teha.
Niši komistuskivid
Kui nüüd täpne olla, pole Shelter tegelikult ainult üks üritus, vaid see jaguneb omakorda kolmeks üksteisest eristuva lähenemisega ettevõtmiseks. Üks neist on põhipidu, kus esineb live’iga mõni eksperimentaalse klubimuusika artist, pannakse suurt rõhku kujundusele ja kaasatakse kohalikke kunstnikke. Nii on Shelteril toimunud ka mitmeid performance’eid. Sünnipäevapeol saatis Safety Trance’i esinemist näiteks tantsijate Sten Paluoja, Carmen-Anette Miti ja Gregor Kulla metsik tantsurituaal ning DJ-pulti kattis kunstnik Madlen Hirtentreu loodud „lihalina”. Lisaks anti välja Liisa-Chrislin Salehi ehtebrändi Gohara ja moekollektiivi sorcerer koostöös valminud Shelteri klubiriiete ja ehete merch, millest saadud tulu läheb Iraani naiste vabadusliikumise toetuseks. Shelteri „flyer series” keskendub rohkem post-club’i DJ-settidele ning Noite Kuduro baile’le, kuduro’le, gqom’ile ja teistele, peamiselt Lõuna-Aafrika mõjutustega stiilidele.
Lineup’i kokku pannes toetub Melih peamiselt enda maitsele, kuid küsib alati ka teistelt üritusega seotud inimestelt, kui tuttavad nad artistidega on. Kuigi paljud ei pruugi neid nimesid teada, on Shelter saavutanud juba teatava tuntuse, et sinna minnes saab olla kindel, et maitsega mööda ei panda. Melihi sõnul on ta alati nende muusikute suur fänn, keda ta Shelterile kutsub, nii et lõpuks on esireas seista ja nende esinemist näha alati hindamatu kogemus. Muidugi on Eestis ürituste korraldamisega alatiseks komistuskiviks ka see, et rahvast igale poole ei jagu. Meie väiksus kitsendab Melihi sõnul ka kohaliku lineup’i kokkupanemist, sest artiste pole just üleliia palju ning kogu aeg ei taha välja käia ühte ja sama nimekirja. Kuigi post-club’i populaarsus on tõusuteel, on see endiselt pigem nišiteema, mis näiteks techno’ga konkureerida ei jõua. Nendel põhjustel on ka siinsed tasud väiksemad, niisiis on Melihil alati eriti hea meel, kui pakkumised läbi lähevad. Ta mainib, et sõna on Shelteri kohta levima hakanud ka Berliinis ja Lõuna-Aafrikas, niisiis kirjutavad mõned produtsendid talle juba ise.
Praegu on Shelteril soolas aga ühised peoplaanid Helsingis tegutseva QPOC muusikakogukonnaga post êxistance, millega koostöös tuuakse mais Melihi ja ta sõprade loodud kväärbaari HUNGR sealse rühmituse DJd. Seniks tutvuge post-club’i stiilide sulatuspotiga ja minge tehke ühe Shelteri külastusega head.
