Ansambel Pia Fraus viljeleb maagilist realismi, vürtsitab halli ja igavat võõrapäraste nootidega, värvib mustvalge kirjuks ja väänab sirge kõveraks.

Bänd küsib oma muusikas eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad sügavaid soppe muganenud hingedes. Albumit ühendavad terviklik kõla ning uimastav ja sõltuvust tekitav mannavahukiht – nii magus, et ei saa kunagi küllalt. Ometi ei saa plaati süüdistada üksluisuses, lugude korduvad elemendid loovad midagi head ja ühtset, ent säilitavad samas iga pala individuaalse eripära.

Nende eesmärk ei ole šokeerida või lüüa pahviks, vaid lasta end kanda helide jõust, kuulajat köita ja kõneleda muusika keeles. Pia Fraus vabastab paisu tagant sügistuule hinguse, mis puhub uue elamise neisse, kes on shoegaze’iga juba tutvust teinud, ent paelub ka esmakordset uudistajat. Igapäev on peapeale pööratud. Kuulaja vaatab kaht reaalsust, otsides erinevusi, ning avastab, et Pia Frausi normist kõrvalekaldumine on põnev ja igas mõttes õige. Hõbedaste vihmade möll uhub minema vana ja sunnib looma uusi mälestusi, märkama öös liikuvaid varje. Igale eluklipile sobiv soundtrack.