Solidaarsus ei peaks olema kriisimeede, vaid ühiskonna vundament. Miks Eestis solidaarsust nõnda vähe kipub olema? Ja kuidas igaüks sellesse panustada saab?
Kui 2022. aastal algas täiemahuline sõda Ukrainas, ei osanud ma oodata eestlastelt nii sooja ja südamlikku ukrainlaste vastuvõttu. Mul olid valusad mälestused 2015. aastast, mil kogusin raha oma režissöörist sõbra põgenemiseks Süüriast. Eestis toimusid sel ajal sõjapõgenike vastased miitingud ning juba siis sain tunda rünnakuid. „Sina, tibla, mine koju ja ära too Euroopasse neid mustanahalisi,“ öeldi mulle. Seetõttu muretsesin väga, et kui 2022. aastal on ukrainlased samas olukorras, saadetakse ka neid minema ja protestitakse nende kohalolu vastu. Õnneks läks seekord teisiti. Iga normaalne inimene tegi midagi, et aidata: kes võttis põgenikke vastu oma kodus, kes jagas humanitaarabi, kes õpetas eesti keelt. Me sõitsime Ukrainasse ja tegime kaks filmi – „Oleme teiega“ ja „Ukraina naised“ –, et see abi, soojus ja koosolemise hetk kestaks kauem. Tegime ise, oma rahaga. Peaasi oli, et sõda ei oleks nähtamatu. ERR näitas filme ja sellest oli juba abi.
Aeg aga lendas, sõda käib tänaseni ja me kõik oleme sellest väsinud. Erinevus on vaid selles, et meie oleme väsinud siin, soojas majas, kus on küll kallis elekter, aga ukrainlastel pole sageli sedagi. Me saame öösiti magada ja siis viriseda selle üle, kui kehvasti on teed lumest koristatud või kui kallis on toit. Paljud ei saa või ei taha aru saada, et elame sõjaajal, kus peame hoidma kokku.
Valija peaks õppima ära tundma populisti, kes ei paku lahendusi, vaid otsib süüdlasi.
Populismi kibedad viljad
Tänavu jaanuaris postitasin Facebooki pildi, kus istun arvuti taga ja minu taustal on Ukraina lipp. Ma ei teinud seda meelega ega poliitilise avaldusena – see lipp lihtsalt ripubki kogu aeg minu toas. Milline vihalaine sellest lahti rullus! Sain isiklikke ähvardusi, vastikuid kommentaare ja jälle kostus üleskutse: „Mine oma kodumaale tagasi!“ Millisele kodumaale? Mina olen Eesti kodanik, kes on siin sündinud ja kes räägib eesti keelt paremini kui paljud teised. Kui aga pelgalt lipp tekitab säärast viha, siis tuli midagi ette võtta ja taas Ukrainasse sõita.
Kiievis oli blackout ja olukord oli kriitiline. Pimedus valitses kogu Ukrainas. Kohe pärast piiri ületamist kostus mu kõrvu tugev generaatorite mürin. Kõik kohvikud ja kauplused meie esimeses peatuspaigas Volodõmõris töötasid generaatorite toel. Inimesed olid sellega harjunud. Nad ei karda ega nuta, vaid elavad edasi ja kohanevad. Nende solidaarsustunne on palju tugevam kui veel neli aastat tagasi.
Mida teeme aga meie? Eestis teenitakse poliitilisi hääli ühiskonna lõhestamisega. Enne oli see eesti-vene teema, nüüd on selleks Ukraina-viha. Populistid otsivad üles vaesed ja vihased ning püüavad nende hääli võita. Hübriidsõda käib täie hooga. Kui me ei hoia kokku, oleme nõrgad. Meie ühiskond ei ole ühtne ja me lõhume seda veelgi rohkem. Poliitiline retoorika, mis mängib inimeste toimetulekuraskustele ja suunab selle vihaks „teise“ (olgu selleks ukrainlane, venelane või teisitimõtleja) vastu, on lühinägelik ja ohtlik. Valija peaks õppima ära tundma populisti, kes ei paku lahendusi, vaid otsib süüdlasi.
Igaüks võiks mõelda, mida tema saab teha, et meie elu Eestis oleks parem.
Kiievis läksime otsejoones Euroopa väljaku keskel asuvasse hotelli Dnipro. Küsisime, kas neil on elektrit. Vastati, et on. Võtsime toa kümnendal korrusel. Alles hiljem öeldi meile, et ainult rumal Eesti turist võtab toa nii kõrgele – see on kõige ohtlikum koht ja seetõttu ka kõige odavam. Meie aga tahtsime filmida panoraamvaateid. Jõudsime tuppa, panime tule põlema ja valgus oli tõepoolest olemas. Kümne minuti pärast oli aga elekter läinud. Hea, et tehnika oli laetud ja homseks võttepäevaks ette valmistatud.
Magalarajoonides, kus valgust polnud, olid inimesed ikkagi positiivsed. Neil pole nii palju hirmu kui meil – nad on harjunud. Sünnitusmajas nägime naisi, kes ei oota sõja lõppu, vaid elavad oma elu nüüd ja praegu. Nad sünnitavad lapsi ja teevad, mida suudavad. Rongijaamades on tasuta vee-, toidu- ja laadimispunktid. Inimesed on kriitilises olukorras solidaarsed. Raskeim on vanadel inimestel, keda on keeruline evakueerida ja kes kodudest välja ei pääse – paljud neist surevad üksinduses ja leitakse alles kevadel. Üks tuntud operaator Pavel Loiko (08.07.1943 – 04.02.2026) suri oma kodus nälga ja külma. Ta elas koos oma naisega väga tagasihoidlikku elu ega suhelnud eriti kellegagi. Kui palju on meie seas selliseid inimesi, kes elavad vaid omaette ega suhtle kellegagi? Ma tean ja aitan päris paljusid naisi, kelle lapsed on välismaal ja kes ei suhtle kellegagi.
Ühine häbi
Ukrainalsed on meist palju ühtsemad, kuid sellised lugusid ikka juhtub. Igaüks võiks mõelda, mida tema saab teha, et meie elu Eestis oleks parem. Mina teen filme ja arendan Käru muuseumi, edendan maaelu nii palju kui suudan. Keegi teine teeb sporti ja esindab Eestit olümpial. Keegi ei hakka rääkima, et Jefimova, Petrõkina, Selevko või Vassiljev pole eestlased, kui nad toovad Eestile medaleid. Miks aga praegu Eestisse tulnud ukrainlased kardavad oma taustast rääkida? Hiljuti filmisin Tallinnas naist, kes tuli purustatud Donetski oblastist. Ta on üle 80 aasta vana, tema lapsed elavad ammu Tallinnas, kuid siinsed vene keelt kõnelevad inimesed ähvardavad teda: „Milleks sa tulid? Hea, et Ukraina fašiste seal tapetakse.“ See on reaalsus, millega me peame midagi ette võtma. Vanem naisterahvas ütles, et ta kardab öelda, et on Ukrainast, ja mul oli seepärast nii piinlik.
Me ei tohi vaikides mööda vaadata, kui kuuleme ühistranspordis või järjekorras vaenulikku kõnet.
See, et 80-aastane sõjapõgenik tunneb end Tallinnas ähvardatuna, on meie kõigi häbi. Me ei tohi vaikides mööda vaadata, kui kuuleme ühistranspordis või järjekorras vaenulikku kõnet. Kui sõda 2022. aastal algas, kandis minu väiksem laps jopel Ukraina lippu, mida üks täiskasvanud mees proovis ühistranspordis ära võtta. Ma ei tea, miks keegi trammis viibinutest seda meest ei takistanud? Mind ähvardatakse internetis, minu Facebooki lehel, aga ma olen avaliku elu tegelane ja sellega harjunud. Kuid lapse või eaka inimese ähvardamine avalikus ruumis ei ole vastuvõetav! Sotsiaalne kontroll ja selge signaal – „meie ühiskonnas nii ei käituta“ – on tugevam relv kui mis tahes seadus.
Vabatahtlikud Kiievi pimedates korterites ei küsinud, miks maja ei ole valmis või kes on selles süüdi, vaid jagasid generaatoreid ja vett. Meie peame õppima hoidma kokku ka siis, kui meil on soe ja valge. Solidaarsus ei peaks olema kriisimeede, vaid ühiskonna vundament. Juba praegu peame aitama neid, kes on vanemad ja vaesemad, ning jagama seda, mis meil on – siis on ühiskond tõepoolest ühtne.
Filmi „Pimeduse poolt valgustatud“ saab vaadata ETV ja ETV+ kanalitelt alates 24. veebruarist.
