Plaadiarvustus: A/T/O/S – A Taste of Struggle (Deep Medi Musik, 2014)

Koosluse A/T/O/S aka A Taste of Struggle omanimeline debüüt on selle aasta esimene album plaadifirmalt Deep Medi Musik, mida juhib dubstep’i pioneer Mala.

Koosluse A/T/O/S aka A Taste of Struggle omanimeline debüüt on selle aasta esimene album plaadifirmalt Deep Medi Musik, mida juhib dubstep’i pioneer Mala.

Kaheliikmelise duo, mis andis eelmisel aastal plaadi tutvustamiseks välja singli „A Taste of Struggle”, moodustavad Amos ja Truenoys. Tähelepanu äratas see paljudes kõrvades kindlasti juba siis. Või hoopiski silmades, sest singli video oli otsekui unenäost välja astunud episood.

Unenäoliku visuaaliga aeglane kulgemine oli küll põgus, kuid kohane sissejuhatus märtsis ilmunud plaadile, mida võib nimetada üheks kõrvapaistvamaks debüütalbumiks. Hiphopi ja trip hop’i mõjudest tilkuvat muusikat saadab jahe naisvokaal ning kindlasti ei saa seda nimetada tüüpiliseks Deep Medi väljalaskeks. Dubstep ilmneb siin vast ainult biitide tempos ja sedagi mitte kogu tunnipikkuse helielamuse jooksul. Esimesed lood „Projects” ja „Deep End” juhatavad meeleolu sisse tumeda bassiga, millest ei pea keegi kauamängival puudust tundma. Madalaid sagedusi jätkub lahedalt. Jääb ülegi. „Cosmos” on pealkirjastatud väga asjakohaselt, kuna loob oma hapnikuvaese atmosfääri ja justkui veealuse bassivibratsiooniga hõljuvalt kulgeva olustiku. Variatsioone pakub plaadi keskosas asuv „Room”, mis kõlab peaaegu nagu seinte vahele põrkama jäänud teknobiit. Üldiselt pole aga tegu tantsupõrandakraamiga, millega paljud Medi jälgijad harjunud on. Tumedasse diskosse on end võib-olla kõige kergem kujutada looga „Run”, mis oma katkise biidi ja dramaatiliste sünditõmmetega pea nõksuma tõmbab.

Duot A/T/O/S helisid võib nimetada varieeruvaks bassimuusikaks, mida saadab lummav naisvokaal. Lüürika võib-olla üleliia paljusid ei kõneta ja jääb kogu plaadi jooksul kuidagi üheplaaniliseks, kuid muusikasse sobib see nagu valatult ja mängib terviku moodustamisel olulist rolli. Plaadi lõpetab igati mõnusalt oma melanhoolse värsiga „…I think I just might stay home, ‘cause I don’t wanna see the light no more” kaheksaminutiline „Variations”. Tugev konkurent pühapäeva pärastlõunasele plaadivalikule.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Kali Briis – Say Whaat? (Eesti Pops, 2013)

Plaadiarvustus: Kali Briis – Say Whaat? (Eesti Pops, 2013)

Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.
Plaadiarvustus: Motion Sickness of Time Travel – Ballade for a Full Moon

Plaadiarvustus: Motion Sickness of Time Travel – Ballade for a Full Moon

Motion Sickness of Time Traveli taga peitub USAs Georgias elav daam nimega Rachel Evans, kes teeb eksperimentaalset ambient’i.
Plaadiarvustus: Mo Kolours – Mo Kolours (One-Handed Music, 2014)

Plaadiarvustus: Mo Kolours – Mo Kolours (One-Handed Music, 2014)

Napilt ligi pooletunnine esikplaat on heliliselt kirju ja jutustav. Selle aja sisse mahub tervelt 16 lugu, mis varieeruvad 14 sekundist kolme ja poole minutini, seega liiga kaua ükski pala areneda ja küpseda ei jõua.
Müürileht