Kolm aastat pärast debüütalbumit on Badass Yuki noormehed ilmutanud küpse meistriteose, millesarnast pole Eestis tehtud tubli 20 aastat. Sellelt leiad nii avangardi, tantsu-indie’t, croonerism’i kui ka tumeda varjundiga art rock’i.

„LANDMASS” ei ole pelgalt heliteos. See on nagu uitamine erinevate tubadega galeriis. Ühe teose juures lööd elegantset tantsu, teise puhul võtad istet ja lased oma meeli kõnetada. Tube on palju ning igasugu elamuste käigus võivad su kujutlusse kerkida sellised tipptaiesed nagu „Lodger”, „Climate of Hunter” või „Psychikosmos”. Kena – nagu ka Yukid, oled sa põnevale muusikale piisavalt tähelepanu pööranud. Kuid Mart Avi, Paul Silla ja Aigar Valsi trio on siiski originaalne. Seda tänu uue ja vana maitsekale, tasakaalustatud sünteesimisele.

„LANDMASSile” lisab väärtust tõsiasi, et vaatamata kihtide paljususele on plaat terviklik ja läbivalt tugevate lugudega. Kõrge kunstilise taotluse juures on plaadile jäetud piisavas annuses groove’i, mis teeb ainult vinüülil ringlevast plaadist kahtlemata tõhusa peokütte (kuula lugusid „Cracker Jack”, „Haste Ye Back”, „Momence”).

Avi bariton ja vokaalikäsitlus on kadestusväärsed. Need ilmakuulsad lauljad-laulukirjutajad, kellega võib ses osas paralleele tõmmata, on jätnud põneva popi ajalukku märkimisväärse jälje. Ja sa tunned nad ise ära.

Eraldi väljatoomist väärib kooda. „The Last” on meid kummitama tulnud justkui vokalisti mulluselt sooloplaadilt „After Hours”. Silla kitarriefektide saatel „etleb” Avi nagu kogenud avangard-crooner’ile kohane – julgelt ja sugestiivselt. Seitsmeminutilise oopuse kõlavärvingut rikastavad double-track ja sobivas annuses kaja. Mõjusate plaadilõppude arvestuses pääseb Eestis lähedale muidugi ainult Faun Racketi „Douglas Firs”.

Võrdluseks 2011. aasta „Black Apple Tripiga” piisab, kui tõdeda, et poistest on kasvanud mehed. Ka produktsioon ja miksimine on professionaalsemad. „LANDMASS” on aktuaalne. Ja eksporditav.