Enne veel, kui olin teada saanud, et selle albumi kaasprodutsendiks on The Brian Jonestown Massacre’i ninamees Anton Newcombe, ja avastanud veel suurema üllatusena, et tegemist on soome bändiga, võlusid need kutid mind oma natuke kohmakalt välja kukkunud ülesastumisega Tartu muusikanädalal.
Miks ma ütlen, et kohmakalt välja kukkunud? Sest selline bänd eeldaks saalitäie moshiva publiku ees rokkimist suitsuses rokiklubis või porisel staadionil, mitte tuleproovi maitsetult kitši salongikujundusega Vilde restoranisaali puiselt paigalseisva publikuga, kuigi nende muusikalegi omase, kergelt uimase pohhuismiga suutsid bändimehed ka sellises keskkonnas siiski cool’iks jääda. Otseselt postpungist ja psühhedeelsest rokkmuusikast mõjutusi saanud Black Lizard on võib-olla natuke liiga sarnane mõnele eelkäijale, aga teisalt on ka juba legendaarseks saanud bändi kõla saavutamine teatav oskus omaette. Kui erinevates meediakanalites ja blogides on võrreldud Black Lizardit eelkõige bändidega The Jesus and Mary Chain ja The Brian Jonestown Massacre, siis mulle tekkisid Tartu muusikanädalal esimestena pähe paralleelid Joy Divisioni ja New Orderiga, kuigi tõsi, seda võib-olla ka seetõttu, et mu teadmised ikka esialgu sinna elektroonilisema ja tantsulisema muusika poole kõvasti kreenis on. Aga mis mind Black Lizardi juures köidab, on pinge, mida nende muusika endas kannab. Näiteks albumi üks meeldejäävaim lugu „Love Is a Lie” on hea näide oskusest pinget tekitada ja seda kogu loo vältel hoida, millele bändi karismaatiline vokalist Paltsa-Kai Salama ka laivis korralikult juurde annab. Well, võib-olla tuleb mul tunnistada endale oma viimase aja teatavat rokilembust, aga võib-olla on tegu lihtsalt väga hea bändiga, mis peaks minema korda igasuguse maitsega kuulajale.
