Elektro-rokki viljeleva staažika bändi Opium Flirt ninamees Ervin Trofimov on käima lükanud uue, Candy Empire nimelise muusikaprojekti, mille vastväljaantud debüütalbum tuletab mulle oma mesimagusa saundiga meelde keskkooliaega, kui mu kõrvatoidus sisaldusid peamiselt Moldy Peaches, April March, Blondie, Portishead, Broadcast ja kõik see, mis mulle Lai 10 asunud Kati ja Mammu vintage-poes kõrva hakkas ja mille ühiseks nimetajaks võis lugeda ennekõike sensuaalset naisvokaali.
Selles kõiges oli natukene pungilikku suhtumist, aga punk see ei olnud – me nimetasime seda sel ajal indie’ks, mis siis tähendas midagi muud kui see, mida nüüd selle all mõistetakse. Siis oli indie’s rohkem toorest heli ja jõulist suhtumist, mida nüüdisajal sellest enam otsida ei oska. Aga Candy Empire’il on see olemas. See on kohati nagu puberteetikutest tüdrukute tisside avastamise muusika. Mida on mõlemal sugupoolel ikka aegajalt tore avastada – vahet pole, mis vanuses. Igaljuhul otsekohest seksuaalsust õhkub sellelt albumilt juba mainitud kähedast naisvokaalist ja rokenrollilikest kitarrikäikudest. Sellise soundtrack’iga kujutan kõige ehedamalt ette ideaalset suvepäeva lahtiste akendega maanteel kruiisimisega pärast ujumaskäiku mõnes Eesti järvelombis. Ma pole ammu taolist muusikat enam igapäevaselt kuulanud, kuid Candy Empire’i värske album pani mind isegi korraks juurdlema, millest on tulnud mu pikaajaline ignorantsus selle žanri suhtes. Ilmselt eeldab Candy Empire siiski mingit taustsüsteem, sest minu puhul on aintud juhul nostalgialaksul kindlasti märkimisväärne roll.
