Plaadiarvustus: Estonian Folk Orchestra – Imemaa (EFO Records, 2014)

Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja seal ning salvestati 2013. aastal Stockholmis plaat „Imemaa”/„Wonderland”, mis nüüd hiljuti ilmavalgust nägi.

Estonian Folk Orchestra sai alguse 2011. aasta sügisel, mil idee autor pärimusmuusik Tuulikki Bartosik orkestri käima lükkas. Koostöös rootsi folk- ja džässmuusiku, pedagoogi ja helilooja Jonas Knutssoniga valiti välja repertuaar ja tehti proove, esineti siin ja seal ning salvestati 2013. aastal Stockholmis plaat „Imemaa”/„Wonderland”, mis nüüd hiljuti ilmavalgust nägi.

Muusika universaalsusele vaatamata puutume vahetevahel ikka kokku inimeste lahterdamisega muusikamaitsest lähtuvalt. Välja on kujunenud teatud seisukohad ja arusaamad helipildist, mille põhjal kaldutakse mingeid žanre kuulamispraktikas välistama. Seetõttu on „Imemaad” paslik kuulata ka folgi-foobikutel, kuna valik on mitmekülgne ja seda on ka iga lugu ise. Tantsulembestele antakse näiteks võimalus tantsida polkat ja valssi, soovi korral saab kaasa laulda, aga samas on ka palasid, millega on ilus koos olla kahekesi ja tasakesi. Kindlasti on see mõnus kuulamine neile, kes naudivad pilli kui sellist, sellele omase hääle ja krutskitega.

Kauamängivat alustab „Valge jänes”. Tegu on traditsioonilise regilauluga, millesarnaseid on kindlasti kõik kuulnud, aga sünergia (mis kestab lõpuminutiteni) võimsus võiks siin utsitada ka läbi seina jooksma.

Traditsiooniliste lugude kõrval läksid eriti korda „EFO Hymn”, „Gudejoik”, „Kannelation” ja „Viljandi Suite”, mille on arranžeerinud Jonas Knutsson ise. Kõik neli on nii karakteersed, värvikad, ilusad ja ammendavad. „Gudejoiki” kontrabassi sügavus ja raskus ajab ihukarvad püsti ning keel- ja puhkpillide vokaaliga üheks põimumine on võimatult uhke. „Viljandi Suite’i” kuulates tekkisid seosed The Cinematic Orchestraga ja mäletan, et seda lugu esimest korda 2013. aastal Käsmus Viru Folgil kuuldes mainisin kaaslastele, et see võiks kõlada elektroonilise muusika võtmes eripäraselt ka klubides. Intensiivsus on see, mis teeb sellegi pala nii (kuradi) kaasahaaravaks.

Albumi nimevalikuga on samuti täppi pandud. Usun, et orkestri muusika ja interpreteeringu erinäolisus on korrelatsioonis liikmete tuntavalt laia silmaringiga. Muusika edastab nende ausust ja siirust ning loob lõpptulemusena senikogematuid seoseid ja kujutluspilte.

    „Küsin endalt, kes olen ma ise
    Vastuse saan läbi olemise” – Mihkel Roolaid loos „Est Box”

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Silver Sepp – Mis asi see on? (2013)

Plaadiarvustus: Silver Sepp – Mis asi see on? (2013)

Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?
Plaadiarvustus: Tõnu Naissoo Trio (Jazzaggression Records, 2014)

Plaadiarvustus: Tõnu Naissoo Trio (Jazzaggression Records, 2014)

Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.
Müürileht