Esimese asjana olgu öeldud, et „Country Funk Vol. II”, nagu ka 2012. aastal ilmunud sarja esimene osa, ei ole mingi ühekordseks kuulamiseks mõeldud kurioosum. Tegu on heade plaatidega, mis on kiita saanud ka Pitchforki ja Rolling Stone’i kriitikutelt.
„Country Funk Vol. II” demonstreerib taas kord, et kantri puhul ei pea paika stereotüüp konservatiivsest plõnisevate kitarridega redneck’ide muusikast. Tegelikkuses hoidsid kantrimuusikud 60ndate lõpus ja 70ndate alguses kätt pulsil paljudel populaarsetel žanritel ning eksperimenteerisid nendega. Kindlasti pole kogumikule nime andnud stiilid arengulooliselt üksteisest eriti kauged. Bluusi, gospeli ja souli mõjud mõlemale on muusikaajaloolased ja -sõbrad selgelt dokumenteerinud. Niisiis on kantri funk’ile otsekui brother from another mother. Samas ei saa LITA välja antud kahe kogumiku puhul rääkida uuest žanrist nimega country-funk, mida ka Zach Cowie, kogumike peamine kompilaator ja melomaanist plaadikoguja, nimetas enda ja paari sõbra väljamõeldiseks, vaid pigem lihtsalt funky country’st.
Sarja teise kogumiku 17-st loost vääriks tähelepanu enamik. Omavoliliselt tõstan esile mõned. Jim Fordi „Rising Sign” on ehk kõige konkreetsem kaasahaarav funk, millele lisavad mahedust kantripärane suupilli- ja keelpillipartii. Aeglaselt põlevad Doug Dillardi ja Gene Clarki biitlite kaver „Don’t Let Me Down”, Billy Swani versioon Elvise loost „Don’t Be Cruel” ning Townes Van Zandti „Hunger Child Blues” kõlavad värskelt ja tänapäevaselt. Tekivad ähmased assotsiatsioonid selliste alternatiivkantri artistidega nagu Wilco ja Cowboy Junkies. Mõned palad plaadil, näiteks kogumiku ehk tuntuimate artistide Willie Nelsoni „Shotgun Willie” ja Dolly Partoni „Getting Happy”, on lihtsalt toredad kantrilood, mis jõudsid plaadile tõenäoliselt oma rütmikate trummipartiide tõttu. Samas kõlalist üldpilti nad ei mõjuta nagu ka Bobby Darini „räpp” palas „Me and Mr. Hohner”. Peale jääb vaoshoitud hea funky kantri, mida iseloomustab mitte eriti esiletükkiv, aga nauditavalt mahe JJ Cale’i „Cajun Moon”.
Indie-hipster, vana kooli melomaan ja funky’de breikide kaevur peaksid kõik sellelt plaadilt midagi leidma. Soovitan!
