Plaadiarvustus: Markus Rafael Nylund – Dukkha (MRN Music, 2015)

Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta. Härrasmees, kes suhtub muusikasse kui religiooni, ongi võtnud endale justkui jutlustaja ülesande ning asunud üheksast palast koosneva albumiga isiklikest kogemustest rääkima, lootes niimoodi muusika kaudu kõneldes anda inimestele inspiratsiooni paremaks saada.

Soomlasest muusik ja multiinstrumentalist Markus Rafael Nylund on omamoodi fenomen. Koduks on ta valinud Helsingi asemel Tallinna ning vastse debüütalbumiga „Dukkha” loodab ta siiralt maailma paremaks muuta. Härrasmees, kes suhtub muusikasse kui religiooni, ongi võtnud endale justkui jutlustaja ülesande ning asunud üheksast palast koosneva albumiga isiklikest kogemustest rääkima, lootes niimoodi muusika kaudu kõneldes anda inimestele inspiratsiooni paremaks saada.

Artist on albumi loomist nimetanud ka omamoodi spirituaalseks kogemuseks, millest ei puudunud kannatused. Just viimasest on inspireeritud teose pealkirigi – dukkha tähendab sanskriti keeles kannatamist.

Kannatusi „Dukkha” kuulamine siiski kaasa ei too, küll aga vajab see kannatlikkust. Kauamängiv koosneb valdavas osas rahulikest ja mõtlikest viisidest, mille sõnumini jõudmiseks on vaja rakendada keskendumist. Tegu ei ole pelgalt kurbade armastuslauludega (leidub ka neid), vaid pigem räägivad need maailma tajumisest ja enese leidmisest. Lugu „Half Asleep” on näiteks inimestest, kes kõnnivad ringi kui poolunes, saamata aru, mis tegelikult nende sees toimub.

Mahe meeshääl ja sekka erinevad akustilised pillid (kitarr, viiul, tšello ja isegi trompet) suudavad üheskoos melanhoolsuse täiesti teisele tasandile viia ning „Sweet Little Tragedy” ja „June” võivad tundlikumal hingel isegi pisara välja kiskuda.

Viimati nimetatute puhul on siiski tegu pigem erandite kui reegliga – enamikku lugusid saadavad hoopis kerged kantrinoodid. Nii ongi „Late Night Walk” või „Smart Fool” heas mõttes väljapeetud ja maitsekad kantrilood. See ei tähenda, et nende järgi line-tantsu vihtuda kannataks, romantikutel on aga plaadi näol poolteist tundi kuulamismaterjali garanteeritud küll.

Kellel huvi Markus Rafael Nylundi näha ja tema värsket plaadimaterjali kuulata, saab seda teha Tallinn Music Weeki raames 28. märtsil kell 19.00 kinos Sõprus.

https://soundcloud.com/markusrafaelnylund/sweet-little-tragedy

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Tolmunud Mesipuu – Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele (Rist ja Viletsus, 2014)

Plaadiarvustus: Tolmunud Mesipuu – Tõhus toimeaine kvaliteetne õhtu kahele (Rist ja Viletsus, 2014)

Kaua aega tagasi, aastatel 2008–2009, toimus Eestis omamoodi stoner-muusika renessanss. Varasemast ajastust oli juba Taak, nüüd tegid ilma Smõuk, Talbot ja Voog, esinedes üritustel stiilis Roheline Planeet või Ganjapäevad. Samasse…
Plaadiarvustus: Duke Garwood – Heavy Love (Heavenly, 2015)

Plaadiarvustus: Duke Garwood – Heavy Love (Heavenly, 2015)

Kes tahab mugavalt „Heavy Love’i” paika panna, võib öelda, et tegu on alternatiivrokiga, mis on veits kantri, aga mõistlikkuse piires (nagu Townes Van Zandt).
Plaadiarvustus: Liblikas – Mothers’ Finest (2014)

Plaadiarvustus: Liblikas – Mothers’ Finest (2014)

Liblika uus LP „Mothers’ Finest” algab suurejooneliselt. Kohe on aru saada, et meil on tegu massiivse, ent keeruka müramasinaga, mis töötab oma massile vaatamata nagu kellavärk.
Müürileht