„Grim Reaperi” ilmumine on muusikamaailmas tähtis sündmus. Kes veel ei tea, siis Panda Bear ehk Noah Lennox on üks bändi Animal Collective asutajaliikmetest ja sellise suurepärase albumi nagu „Person Pitch” autor. Ainuüksi need kaks fakti tõestavad ta geniaalsust ja näitavad tema olulisust viimase kümnendi muusikas.
Märkimisväärseks tähiseks mehe loomingu kujunemisel võiks lugeda 2000. aasta suve, mil Lennox ja teised Animal Collective’i liikmed New Yorgis kokku said ja mitu kuud muusikat tehes veetsid. Lennox ütleb, et kogu nende edasine käekiri on modifikatsioon sellest, mille nad tol suvel avastasid. See aeg oli neile justkui uus loominguline lehekülg. Seega on ka „Grim Reaper” variatsioon impulsist, mis pea 15 aastat tagasi tärkas.
Aga milline variatsioon see on? Juba pealkiri reedab, et tegemist on millegi lõpuga. Lennox otsib teid välja sellest, mida ta on juba harjunud tegema. Oma intervjuudes räägib ta samuti, et see on viimane teos, millel ta kasutab pseudonüümi Panda Bear. Fännid veel muretsema ei peaks, sest „Grim Reaperil” on kõike seda, mida me Panda Beari juures armastama oleme harjunud.
Aga siiski. Metacritic 81, Pitchfork 8.7, The Guardian 4 tähte 5st. Tegelikult tean, et kõik suuremad väljaanded kiidavad, sest mul hakkas seda albumit kuulates igav ja uurisin järele. See ei tähenda, et kõik ei oleks ilus ja hästi tehtud, aga kui ma olen enda vastu aus, siis „Grim Reaper” kõlab samamoodi kui Panda Beari varajasem looming. Kõik see, mis on siin omane aga aastale 2015, kõlab väga nagu iga teine asi 2015. aastal.
Donna Tartti viimases romaanis „The Goldfinch” on tegelased Theo ja Boris, kes on mõlemad muuseas Panda Beari fännid. Maailma on nad justkui unustanud ja keegi neist väga ei hooli. Kui nad parajasti koolis ei ole, löövad nad kuskil Las Vegase lähistel kõrbes aega surnuks, proovides mitte mõelda oma elust ja keskendudes mittemillelegi. Kui ma peaksin sellisesse situatsiooni sattuma, oleks „Grim Reaper” mu parim kaaslane.
