Ükskord tegid eesti eksperimentaalfolkar ja jaapani lo-fi ilumuusika duo koos plaadi, mis oli äärest ääreni mängurõõmu täis. See ei levinud küll kulutulena, aga leidis siiski oma väärilise koha ahjuküttega kodudes ja rändajate kõrvaklappides.
Muusikaline sõpruskohtumine „Yaki-Läki” algab armsalt ja kergelt ning ajab muigama, sest nii Pastaca kui ka Tenniscoatsi solisti Saya inglise keel on muhedalt kohmakas. See pole aga mingi mure, sest „Yaki-Läkil” puudubki igasugune pinges pretensioonikus – on ainult mängulust, mille lapselikkust rõhutab jaapanlanna peenike kõrge laulmismaneer.
Plaadi hiilgehetk on retk, mis viib lugude „Sinu naer” ja „Green Are All” nukrusest kahte avarakõlalisse instrumentaalimprosse ning sealtkaudu „Pihlaja”, albumi parima palani. „Pihlaja” suudab seda, millega ei saa hakkama indie-folgi maiguga lood („Targem on tulla”, „Yaki Udon”, „Silmapiir” ning „Lokenloll” – viimane seisab ühe jalaga lausa kerges psühhedeelias) ega isegi jaapani rahvamuusika ja Mari Kalkuni kokkupõrkest tekkinud ballaadid „Sinu naer” ja „Sinu plaadid” ning mida ei suuda kindlasti ka ükski „Yaki-Läki” instrumentaalidest – ehk jääda sama heaks ka väljaspool plaati. Sest tõesti, „Yaki-Läki” on mõnusalt kompaktne hunnik helisid, aga selline, kus iga uue laulu head korvavad eelmise laulu vead. Ainult „Pihlaja” suudab elada üle teistest lugudest eraldamise, kaotamata tükkigi oma rõõmsalt müstilisest atmosfäärist. Selles laulus paistab kõik lihtsalt tasakaalus püsivat: tennisejakkide harmooniline meloodia hoiab vaos Pastaca andekat hullust, nii et loo puhul säilib selgesti tajutav struktuur ja iseloom. See muidugi ei tähenda, et „Pihlaja” on „Yaki-Läki” ainus õnnestunud pala, oh ei, eraldi märkimist vääriksid kindlasti näiteks „Yaki Udoni” mahe trio ja loo „Targem on tulla” mediteeriv meloodia, aga need kõlavad kõige paremini just ses tervikus, mis Pastaca Kirjakkala kodustuudios kokku pandi.
Soovitan „Yaki-Läkit” eelkõige teraapiana. Toimib.
