„I wear my body like a rotted peach / You can have it if you can handle the stink,” laulab Mike Hadreas ehk Perfume Genius oma kolmandal kauamängival „Too Bright”. Need read laulust „My Body” märgivad mehe loomingus toimunud pöördepunkti, viitamaks sellele, et kui varasematel albumitel on laulja võidelnud oma sisemiste deemonitega justkui kinniseotud silmadega piñata’t materdades, siis nüüd tirib mees selle toika otsast alla, rebib tükkideks ning on valmis vaatama vastu sellele, mis iganes sealt seest ka tulemas ei ole.
Debüütalbumi „Learning” klaver-heinaküünis-tooruse seljatas mees juba ammu. Alles on teise albumi „Put Your Back N 2 It” soojus ja pisaraid kiskuvad klaveripalad, kuid „Too Brightilt” leiab lugusid, millesse on kodeeritud sisse rohkem elektroonilisi kihte ning meeldivalt agressiivset ja julget suhtumist, mis on nagu teistkordne kapist väljatulemine. Hadreas paneb oma videotes (mida kindlasti vaadata soovitan) jalga kontsad, värvib huuled punaseks, kannab valgeid disainerrõivaid ning välja kukub see tal muidugi suurepäraselt.
See vastläidetud muutus tõestab, et Perfume Genius ei ole ainult klaveri tagant südantlõhestavaid meloodiaid tulistav lembemuusik. „Queeniga” tuuakse meieni filigraansed sündisoolod ja aegluubis keerlev käre helitornaado, millest immitseb tõelist queer-glämmi, ning litreid lendab siit ja sealt. „Gridil” katsetab Hadreas sellesama tunnetusega, lisades tumedaid trumme, kriiskeid ja häälevarjundeid, mille võiks panna kokku mõne 20. sajandi alguse tummfilmiga, ning albumi parimas palas „Longpig” kohtuvad sünged emotsioonid ja plahvatuslik futurism.
Plaadi komistuskiviks tundub aga olevat laulja armastus ballaadide vastu. Kuigi emotsionaalse lüürika, tunnetuse ja heade meloodiakäikudega mängib Hadreas ka selle välja, siis olles saanud juba tunda seda eksperimentaalsust, sära ja mitmekülgsust, mis mehe loomingus veel peidus võib olla, kipuvad aeglasemad lood, neisse tõsisemalt süvenemata, mõtetes lahustuma.
