rin la on järjekordne paljutähendav, kuid samas mittemidagiütlev nimi eesti muusikatiigis. Ent taotlusliku selgusetuse tagant leiab hõljumas vaba mehe Artjom Astrovi, kes on sündinud kaugel idas asuvas Samara linnas ning kelle sõsar on Aliina, tuntud ka kui copeland.
rin lahustab oma muusikas esoteerilisi mõttereise, harutab justkui lahti hiphopisõlme ning juurdleb samal ajal oma sisekeerdkäikude üle. Eskapistlikuna kõlab rin la. Nagu kergelt pahane väike deemon surnud maailmas olukorra lootusetust konstateerimas või kehaväline kogemus, milles erinevad vaimud Dickensi kuulsa jõululoo tegelase Ebenezer Scrooge’i üle kohut peavad. Mängisin veel muide toda paljukiidetud zombi-seebiooperiga „The Walking Dead” sarnanevat arvutimängu „The Last of Us”, rin taustaks kõlamas, ja see kombinatsioon oli küll täielik bliss.
Antud EPd võib tõesti nimetada mitte-muusikaks – puudub puutepunkt, kus lõppeks hiphop ja algaks drone. Ilmselgelt ajas selline erutav teadmatus kihelema Trashi, kes omab juhuslikult üht eesti produktiivseimat ühe-mehe-plaadifirmat. Artjom on öelnud, et ei pea ennast lõpuni muusikuks. Seda on tunda nii selles, kui toorelt kõlavad taustad, kui ka tema lüürikas. Pigem Jack Kerouac kui MF Doom. rin la lausub, mitte ei räpi. Kui Sven Grünberg teeks hiphoppi, siis oleks see midagi sellist, samas üldse mitte nagu „bliss”. rin la on jube vahepealne.
