Samo Sound Boy (Sam Griesemer) on LAs elav produtsent, kes on lisaks seotud koos Jerome LOLiga veetava projektiga DJ Dodger Stadium ning kahe peale on neil ka Body High nimeline plaadifirma.

SSB isiklik debüütplaat „Begging Please” on muusiku enda sõnul lugu tema elu kahest viimasest aastast, kus ta tsiteerib Marvin Gaye „Here, My Deari” – albumit, mille too pühendas oma esimesele abielule. Niisiis on ka Griesemeri kauamängiva läbivaks teemaks armastus (olgugi et sõna love kuuleb vaid loetud kordadel), täpsemalt öeldes tema kolm aastat kestnud suhe. „Ma tahtsin luua midagi sellist, mis mind raputaks ja aitaks kurvast lõpust välja tulla,” on Griesemer loominguprotsessi kommenteerinud. Mõneti erandlik on ka asjaolu, et produtsent kõneleb parasjagu avameelselt ja siiralt nii mitmeski intervjuus sellest, kuidas lahkuminek talle mõjus ja mida kaasa tõi.

Kuulamist jagub 44 minutiks, seega tüdimust ei teki, aga kogu aeg tähelepanu muusikal ka ei püsi. Sellegipoolest loob iga pala omanäolise intiimse keskkonna. Läbivaks jooneks on julgelt kasutatud aegumatud soulmuusika vokaalsämplid. Näiteks viib nimilugu meid The Temptationsi „Ain’t Too Proud to Begi” juurde. Minu kahjuks või õnneks kuulsingi albumilt kõigepealt selle parimaid hetki „Feel Something”, „What Can I Do” ja „Begging Please”. Esimene neist on ehk tiitelloo kõrval üks positiivseima meloodiaga radasid, samas kui „What Can I Do” on hoopis in your face maailmavalu väljendav. Kuigi ahastust ja südamepiina on raske kõrvale jätta, on lugu nii vägev ja kurvameelsuse asemel hoopiski jõudu andev. Ka „Begging Please” kannab endas uut suunda ja lootust.

„Begging Please” on armastajate album – elu armastajatele, positiivse energia armastajatele, ehk ka magushapu valu armastajatele ja eeskätt ilusa ja sõnumit kandva muusika armastajatele.