Silver Sepa soolodebüüt kutsub kuulajat end määratlema juba enne, kui saad mahti plaadi mängijasse panna. Põhjus lihtne: kaanel pilt kaksiratsi katuseharjal istuvast Sepast, naelapill käes, pilli kohal suurelt küsimus „Mis asi see on?”. Tõepoolest, mis asi see on?
Trubaduurimuusikas on ikka iseolemist väärtustatud ning nii ka Sepa plaadi puhul, ainult selle vahega, et iseolemisele on siin lisandunud ka isetegemine nii plaadi salvestamise, väljaandmise kui ka albumil kõlavate muusikariistade näol. Traditsioonilistele instrumentidele lisaks on kasutatud lugudes ka autori enda väljamõeldud (ja ehitatud) fantaasiapille – mainitud naelapilli kõrval veel ka jalgrattakodarate kalimba-kõlalist hüpnootilist perkussiooni loos „Mu maja taga on mets”, kõlalt veidi udu-trummi meenutavaid kanalisatsioonitorusid („Metsik mees”) ning kausipille ehk vesitrumme. Viimase kohta võib muuseas ka YouTube’ist otsides mitmeid põnevaid näiteid leida.
Kui selline tutvustus ja kaanefoto jätavad mulje, nagu ootaks kuulajat ees sukeldumine mõne helikunstniku field-recording’ute ja eksperimentide raskepärasesse maailma, pole see sugugi nii. Plaat on kõlapildilt ja sõnumilt helge, rõõmsameelne ja õhuline. Seda muusikat on kerge kuulata, ning enamgi veel – see teeb kuulajalgi olemise heaks.
Ühtlasi miksib Sepp lugude helikeeles erinevaid mängu- ja laulustiile, nii et tekib paratamatult tahtmine küsida, mis žanrisse see plaat kuuluda võiks? Kus on selle muusika juured? Või kas žanriline liigitamine on muusika puhul üldse oluline? Nii võiks ehk ka öelda, et „Mis asi see on?” on küsimus, mis on suunatud ühe teatava muusikast kõnelemise ja mõtlemise viisi kohta. Sest lõppeks, mida see ikka väljendaks, kui ütleksin, et tegemist on folgiga (autorilaulu, mitte pärimusmuusika tähenduses)?
Minu subjektiivne vastus esikaanelt vastu vaatavale küsimusele oleks aga, et see on muusika neile, kes suudavad veel – või tahavad teadlikult – uskuda väikeste puust linnade ja looduslähedase elu idülli ja romantika püsivust.
