On alati meeldiv avastada kodumaiseid artiste, kellest eelnevalt teadlik ei olnud. Samaväärselt kurvastan iga kord, kui satun moodsa jungle’i või drum & bass’i otsa – kõikjale imbunud postmodernsust rõhutav minimalismiesteetika on mõjunud kohitsevalt mõlema žanri kõlapildile. Kuhu küll jäi Amen break?
Pärast „Kuumalaine” esimest läbikäiamist olin segaduses just plaadi žanri osas. Siis sattusin peale Tondi SoundCloudile, kuulasin sealseid palasid, lugesin nende kirjeldusi ja sain aru: tegemist on jungle’i produtsendiga.
Uus teadmine tegi „Kuumalaine” arvustamise ühelt poolt lihtsamaks, teisalt jällegi keerulisemaks – on tore, et antud žanr Eestis surnud pole, et värskeid reliisse tuleb ikka ja veel (Tondil sel aastal, vähemalt discogs.com-i andmeil, juba kolmas), ning sain lõpuks aru, mis sorti muusikaga plaat mu kirjutuslaual maandus. Kuid tõesti, võib-olla olen jungle’i ja trummi-bassi osas liiga vanamoodne, et tunda neid koheselt ära nende tänapäevases vormis.
EP nimilugu meenutas mulle alguses pigem Boards of Canadat kui midagi muud. Aeganäinud kõlad ja soe maalkäimise feeling. Hiljem arvasin end ära tundvat ka Ulrich Schnaussi loodud õhustikku. Nii ei oskaks ma seda kuidagi teisiti nimetada kui elektrooniline shoegaze meets moodne mikro-jungle. Tulemus ei ole paha – minu jaoks palju meeldivam kui mõne meie maailmakuulsa kaasmaalase super-minimal’id ja sünged, ilmselt neurofunk’i hiilgeaegu taganutvad šedöövrid. „Kuumalaine” on soe lugu. Soe ja suvine. Minimal’i kohta.
„Suur pilv” on aga pigem nagu üks suur bassiliin, millele artist kellegi pulsi peale on sämplinud. Või on see tõesti see, mida peetakse tänapäeva jungle’is trummipartiiks? Lugu hõljubki kuulamisel pea kohal ja ähvardab iga hetk alla sadada. Ja ilmselt sajabki, sest EPd jääb lõpetama „Udu” – täiesti häbitu ja aus ambiendirada, mis tõmbab EPle joone alla, nii hästi kui üks lugu seda teha võib. Ta ümbritseb kuulajat, matab ta endasse ja on igal pool.
„Kuumalaine” pole samas minu tass teed ja seda mitte teostuse, vaid žanri (või siis selle varemete) pärast. Kui raadiost tuleb või peol kuulen, siis jaama ei vaheta ega lähe ära. Minimal’i sõpradele soovitan. Juulikuine ja lääne-eestine.
