Ikka on tänuväärne pöörduda tagasi olnud kaunite aegade ja nendega seonduva juurde. Kõnealune Tõnu Naissoo Trio džässalbum, mille andis uuesti välja plaadifirma Jazzaggression, on üks sellistest puhkudest.
Kui muusikaajaloost lähtuvalt oleksin eelistanud noor olla 1990ndate alguses, no nii kaasaräppimise ja elektroonilise muusika mastaapsete arengusuundade pärast, siis Tõnu Naissoo Trio plaati nii kodus kui live’is kuulates kappas fantaasia-pegasus 1960ndate lõppu.
Esiteks on kogu terviku juures võimatult ilus instrumente kuulata ja end neist nii kaasahaaratuna tunda. See, kuidas autor on andnud ruumi ja aega kõikidel instrumentidel ja interpreetidel särada ning ühtlasi koos toimida, kõneleb helilooja siirast isetusest.
Ja muidugi paelub mind lugude kelmikus ja teatav salapära („Reis tundmatusse”). Kuigi mul puudub põhjalik džässikuulaja taust, julgen eeldada, et plaadil kõlavad lood võisid omal ajal tollases kontekstis eriti vinged olla. Hästi läks mulle hinge „Tule ikkaˮ, mida esitas Els Himma. Klaveri kõrged noodid ja Himma mahe tämber täiendavad teineteist, taustal kõlavad tagasihoidlikud trummid ja bass ning tulemuseks on lihtne ja aus lugu unistusest armastuse järele. Ühtlasi tooksin välja veel lood „Poiss ja tüdruk” ning „Näen ma teid veel?”.
Tõnu Naissoo Trio plaadi esitluskontserdil valdasid mind veel suuremad emotsioonid. Elus muusika oli ilmatuma võimas ja kaasahaarav ning aitas paljus selguseni jõuda. Aeg justkui seisis ja lasi ilusatel viisidel võidutseda.
Isegi kui tähelepanu plaati kuulates vahepeal hajuma kippus, tõmbas üks või teine meloodiafookus selle jälle paika tagasi ja sõit võis jätkuda. Ilus ja kaasahaarav kuulamine muusikalistest eelistustest olenemata.
