Kaks aastat pärast „Varielu” on varjulisusele lisandunud valu dimensioon. „Nõgesed” on sissevaatlikum ja ilmselgelt biograafilisem ‒ Epliku kõige kurvem plaat.
Muidugi viib lüürika mõtted inimsuhete murekohti kompima ja paneb tagatipuks isegi muhelema, kui kaunilt ja poeetiliselt oskab Eplik kõigi hädas hingede eest kosta. „Kas pole veider sinu elu?” küsitakse „Rahu võtmetes”. „Minu oma?! On küll!” Ja laul jätkub: „Kelle käes on rahu võtmed?” Juba tundub see isegi kergelt poliitiline…
Eks „Varielu” puhul oli rohkem väljapoole suunatust, isegi Eesti Vabariigi aastapäeva pidustuste lavale jõuti. Akustilised komponeerimised ja parema salvestustehnika katsetamine. Ehini tekstid, poja joonistet papa Vaiko albumikaanel, Põhjakonn õlal. Seal pidavat ka suitsetamiskriitikat olema.
„Nõgestel” on eesti muusika suurkuju stoilise rahuga, lausa paratamatult, tema ise – seisab plaadikaanel, vikat temaatiliselt seitsmena kaelas, lai umbrohupõld ees. Ei ole sel seitsmendal albumil makromõõtu muudatusi, küll lööb aga ette momente tervest Epliku varasema loomingu kaleidoskoobist ning on ka natuke uudset kombineerimist. Isegi Claire’s Birthday kelmikust kumab õige pisut, armastusväärset rütmimasinatööd Eliidi aegadest ja mahedaid epliklikke hääleseadeid. „Lauludest ja muust…” üllatab akustilise klaveriga, mis rütmimasinaga põimub. Lisanduvad „päris” trummid ning lugu areneb nii-öelda täitsa laulupeo potentsiaaliga teoseks. Ja siis loomulikult need mõnusad kitarrisõrmitsused, mis on tuttavad „Homsest päevast” või „Sinu jäljest”…
„Nõgesed” on kuulajale üsna pretensioonitu sõber. Ja kui ka kuulaja on hea sõber, siis elab ta need valusad emotsioonid ühes „Nõgestega” läbi. Hea või mitte nii hea sõber, igal juhul võib see kauamängiv vabalt terveks päevaks plaadimängijasse keerlema jääda.
