Plaadiarvustus: W.T.Drones – W.T.Drones (Onesense Music, 2014)

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas mõttes.

W.T.Drones on elektroonikaprojekt, kus eesti produtsendi Ki En Ra nihkes universumi giidiks on ameeriklasest vokalist Anthony Mills. Antud juhul ei tee giid seda unenäolist maailma meile arusaadavamaks, vaid lisab omalt poolt pööritust veelgi juurde. Ja seda kõige paremas mõttes.

Album ilmub vinüülina kohaliku plaadifirma Onesense alt, mis on andnud varem välja Ki En Ra EP „City of Moment” (2008) ja Kali Briisiga kahasse valminud EP „Headshot” (2011). Muusikalises mõttes jätkab produtsent ka selle plaadiga tuttavat rada, aga, nagu öeldud, seekord on kaasas Anthony Mills, mis tähendab täiesti uut kvaliteeti.

Ki En Ra muusika on minu jaoks väga elav. Kuigi ta ise kutsus oma instrumentaale Müürilehe intervjuus „taustadeks”, ei saa ma selle väljendiga nõus olla. W.T.Drones ei ole kaldu ei vokaali ega instrumentaali poole ‒ mõlemad koostisosad on võrdselt olulised. See helimaastik siin on hingav ja liikuv organism, mille mõõtmeid ei ole võimalik hästi hoomata. Seda muljet aitavad tekitada väga peenelt sätitud detailid, mille eraldi jälgimine on minu arust põnev, nagu ajaks Alice’ina küülikut taga.

Biidid on Dronesil rasked ja liigestest lahti ning tuigerdavad oma veidrat tantsu kõik need 22 minutit. Gravitatsioonina hoiab rütmi koos bass ‒ paks ja tihke nagu toss kopsus. Aeg-ajalt huikavad suured ja tolmused laborisse unustatud masinad, mis üritavad piiksude ja puuksude abil meiega suhelda. Ei usu, et see muusika ainult minu peas sürreaalseid visuaale vallandab. Kõige selle peale laulab hingestatud hääl väga veendunult segadusse ajavaid tekste. See on hullumaja soundtrack. See on korralik ulmefunk.

Siin pole uimerdamist ja siin pole kütet, aga kui plaat läbi saab, on mu kõhulihased ja kael natuke valusad. Ja ma olen teist nägu. Kindel soovitus.

Verivärske muusikavideo loole „Digits”:

Droonid lähevad lõpuks lendu: W.T.Drones’i vinüülalbumi esitluspidu saab hoo sisse homme õhtul kell 23.00 klubis ULME. Live’i teeb Espirit, DJ-settidega lummutavad Joscha Creutzfeldt Kölnist ning Taanilinna kohalikud keerukettamehed Kapten Tulevik, Kristopher Luigend ning Kersten Kõrge.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Ki En Ra ja Kersten Kõrge harjutavad plaadifirma kaaperdamist
Vasakult: Janno, Heiko ja Kersten.
8 min

Ki En Ra ja Kersten Kõrge harjutavad plaadifirma kaaperdamist

Onesense ilmutab veebruaris Eesti-USA tulevikusouli duo W.T.Dronesi esikplaadi. Rahakoti ja asjaajamisega aitab kaasa Kersten Kõrge, tavapäraselt plaadimärgiga tegelev Heiko Kase vaatab seekord asja põnevusega kõrvalt.
Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)

Plaadiarvustus: CASisDEAD – The Number 23 (imreallydead, 2013)

Ta kannab maski ning räpib narkootikumidest, relvadest ja nekrofiiliast (tehes seda ühtmoodi hästi nii sündist tihke 140 BPMi kui tolmuse hiphopi-loopi peale).
Plaadiarvustus: Oliver Grimball – Anodyne Holiday (Flying Unicycle Records, 2012)

Plaadiarvustus: Oliver Grimball – Anodyne Holiday (Flying Unicycle Records, 2012)

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta…
Müürileht