„Vivienne Westwood: Do It Yourself”. Prantsusmaa, 2011, Oooh Weee Productions. Režissöör Letmiya Sztalryd, stsenaristid Jean-Marie Sztalryd ja Letmiya Sztalryd, operaator Micha Sztalryd, osades Andreas Kronthaler, Vivienne Westwood jt. 57 min. Dokumentaalfilm.
Kõigis on pisut poeeti, mõnes ehk veidike rohkem kui teises. Vivienne Westwood on disainer, kel poeetilisusest puudust ei ole. Oma loominguga viib ta inimesed muinasjutumaailma, kus mängulisus ja protestivaim on kõrgelt hinnatud. PÖFFil linastunud „Do It Yourself” ei olegi dokumentaal, mis vaatleks Vivienne’i pelgalt disainerina. Lisaks sellele, et vaatajani tuuakse lugu moemajade telgitagustest, keskendutakse ka Vivienne’ile kui isiksusele. Kui inimesele, kes vaatamata oma positsioonile ei propageeri ületarbimist, vaid üritab muuta maailma paremaks.
Riided ei ole või vähemalt ei peaks olema kiirelt tarbitav massiprodukt. Nii palju kui sõnad, teod ja naeratus, peegeldab meie olemust ka see, mida kanname. Mood ei ole teisejärguline kategooria, mis on mõeldud vaid inimestele, kes peavad sisemise arengu asemel tähtsamaks välist fassaadi. Suurepärast disaini ei olegi võimalik luua, kui inimese sees valitseb tühjus. Ilma raske töö ja fantaasiata ei sünni midagi innovaatlilist ja erakordset. Moedisain on kunst ja omaette maailm, mille piirid ulatuvad kaugemale moelavadest.
Vivienne Westwoodi alati omapärased ja veidi üle vindi rõivakomplektid toovad värve hallidesse õhtutesse, olugugi, et vaid kinolinal. Siiski ei ole glamuuri filmis nii palju kui võiks arvata, sest nagu juba eelpool mainitud, keskendutakse palju ka rõivastele, kui nad ei ole veel valmisproduktid. Pisikesed kabinetiruumid ja mõttemullid, mida inimestele näkku vaadates võiks nende pea kohal ette kujutada, ei ole aspektid, mida moekino sageli esile toob. Kindlasti on ka käesoleva linateose puhul üritatud olukorda ehk veidi ilustada, kuna peamine osa Londonis asuva moemaja tegevusest on filmitud just nimelt Vivienne’i enda ruumides ning toiminguid viiakse tihti ka teistesse, luksuslikematessegi paikadesse. Sellele vaatamata tundub dokumentaalile püütu küllaltki autentne ja tegelikku olukorda peegeldav.
Siiski leidub ka antud linateoses kaadreid moeshow’dest, millest ühe järgi on film ka oma nime saanud. Vivienne Westwoodi moeetendused, nii nagu tema loomingki, kätkevad endas teatavat sorti vastukaja ühiskonnas toimuvale, isegi kui see on nähtav vaid pisidetailides. Vaatamata sellele, et moemaailm ei pruugi enam kunagi saada sama mässumeeseks kui 70ndatel, kannab Vivienne Westwood märki, millel seisavad tähed AR (Active Resistance), millega ta kutsub noori iseendasse vaatama ja oma isikupära rõhutama. Nagu ta ise on öelnud: „Ei piisa vaid maailmapoliitika jälgimisest, filmide vaatamisest ja auhinnatud bestsellerite lugemisest. See on pealiskaudne. Mõistmaks enese ja maailma olemust ja seda, kuidas asjad saaksid olla paremini, tuleb minna sügavuti. See hõlmab endas kultuuri, mida saab omandada vaid läbi eneseharimise.”
„Do It Yourself” on põnev vaatamine moehuvilistele ja rikastav elamus neile, kes moedisainist kui kunstiliigist väga palju ei pea. Viimast just Vivienne Westwoodi karakteri tõttu, sest tegu on tõelise punkpoeediga, kelle mõttemaailm on kirev ka väljaspool moelavasid. Glamuuri järele janunevatele võib linateos jääda ehk liialt moe tehnilist poolt käsitlevaks ja Vivienne’i enda elufilosoofiat järgivaks. Kuid Vivienne ei oleks Vivienne, kui ta oma maailmapilti ja punkarlikku vaimu vaatajatega ei jagaks.
