Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Sel korral vaatab popkultuuris toimuvale otsa muusik ja laulja maria kallastu.
Mis uut nähtust või juba olemasoleva taastulekut oled maailma mastaabis viimasel ajal täheldanud?
Ma armastan seda, et viimasel ajal on välismaa muusika tipus just naisartistid, kes on aastaid tööd rüganud ja lõpuks suure edu saavutanud, sealhulgas vanemad naised, kes on olenemata pikast karjäärist endiselt relevantsed. See annab motivatsiooni ja lootust, et popmuusikamaastik on muutumas ning selle tulemusena saab mind ja teisi noori naisi veel pikk karjäär ees oodata. Tahaksin näha seda muutust rohkem ka Eestis.
Mis nähtus domineerib sinu jaoks praegu Eesti kultuuri?
Huvitav on jälgida, mis noortele meeldib. Looming on olnud alati mõjutatud maailmas toimuvast ja praegu on meie tulevik hirmutav ja ettearvamatu. Tundub, et Eesti noorte muusikamaitset domineerib vajadus põgeneda reaalsusest, et pidutseda sõpradega võimalikult valju ja eheda muusika saatel, mõeldes absoluutselt mitte millelegi.
Kelle või mille suur fänn sa oled?
Olen nende inimeste fänn, kes teevad head tööd muusikamaailma telgitagustes. Kuulajad näevad ainult lõpp-produkti, aga just tänu taustal tegutsejatele saavad asjad lõpuks tehtud. Ka mind ümbritsevad mitmed intelligentsed ja loomingulised inimesed, kes õnnekombel usuvad minusse. See on miski, mida tahan artistina alati meeles hoida.
Mis sind praegu popkultuuris kõige rohkem inspireerib või üllatab?
Mind üllatas hiljuti see, kuidas Valge Tüdruk saab olla tugevalt alternatiivartist, aga esineda samal ajal ilma tsensuurita Tallinna tasuta avalikul üritusel. See näitab, et altkultuur saab lüüa läbi ka peavoolus, kaotamata oma algset publikut.
Mis on kõige ootamatum asi, mis on sind popkultuuris viimasel ajal puudutanud?
Ma proovin võimalikult vähe muusikat kuulata. Müra ja sahinat on ümber nii palju, et see on tihti lämmatav. Olen olnud alati see, kellel peab pidevalt mingi ekraan ees lahti olema, et mingisugust stiimulit saada. Viimasel ajal olen loonud endale teadlikult hetki, mil mu ümber on täielik vaikus, et aju saaks konstantsest informatsioonilaviinist puhata. Nii puudutab muusika lõpuks tegelikult palju rohkem. Asi on balansis, aju ei saa kogu aeg 100 km/h käia.
