Popkultuuriankeet kaardistab ajavaimu ja nähtusi Eesti ning muu maailma kultuuris, õitsegu need siis nurgatagustes või suuremate masside seas. Seekord palusime popkultuuri mõtestada ehtekunstnikul ja raadiosaatejuhil Patrick Soomel.

Mis uut nähtust või juba olemasoleva taastulekut oled maailma mastaabis viimasel ajal täheldanud?

Kõikvõimalike striiminguplatvormide boikoteerimisest on alati rõõm lugeda. Füüsiliste helikandjate tagasituleku üle peaks olema õnnelik, ent seda ei tohiks võtta kui kindlalt mööduvat nähtust või mõnda moehaigust. Vabastavana näiv ligipääs kõigele maksab meile ühel hetkel kätte, moel või teisel.

Ja ärakadumine, internetist irdumine. Internetivaba elu propageeritakse paradoksaalselt internetis. Kaoks lihtsalt niisama ära, midagi ütlemata?

Mis nähtus domineerib sinu jaoks praegu Eesti kultuuri?

Viiekümneeurose piletihinnaga kultuuris osalemine käib üle jõu ja võib panna pealekasvu sellest kaugenema. Ma ei pane seda otseselt kellelegi pahaks, tihtipeale ei ole süüdi asutus ise. Aga kurvaks teeb ikka. Sööd vähem ja töötad rohkem, et mõnda lavastust vaatama minna. Kultuuritarbimist ei saa võtta iseenesestmõistetavalt, kui seda näiliselt toetav struktuur on aegunud ja laguneb.

Kelle või mille suur fänn sa oled?

Ärakadumise ja kättesaamatuse. Tänapäevases infoväsimuses on see ainus viis, kuidas pääseda konstantsest ja lõpmatuna näivast ennastsalgavast olemasolemisest. Ja inimeste, kes ei küsi rohkem kui vaja. Kellele ei pea suures ärevuses niigi mõistetamatu lause tarbeks suvalisi sõnu ja mõtteid kokku vorpima, et veidrat vaikust täita. Intensiivne üleseletamine ja kogu materjali 5–10 sekundiga kättesaamine võiks varsti kaduda, muidu põleme veel kollektiivselt läbi.

Ja muidugi „Ohtliku lennu”.

Mis sind praegu popkultuuris kõige rohkem inspireerib või üllatab?

Inspireerib: katsetamised, läbikukkumiste aus jagamine, isetegemine ja kõigest läbisurumine. Ja selle kõige juures transparentseks jäämine. Meediumiülesed koostööprojektid eri tegijate vahel. See rikastab kohalikku skeenet ja ka indiviidi enda praktikat, millest on olnud varem ehk keerulisem mõelda. Mõttetu enese kordamise auku on lihtne vajuda, kui iseenda kaitsmise eesmärgil maailma tegemistega laiemalt kursis ei ole. Me kardame üksteist asjata. Meediumite segamine praktikas ei tohiks olla tabu. Kõigel ei pea olema definitsiooni ja selle puudumisel on kitsarinnaline midagi kritiseerida. Rohkem vahetut põimumist valdkondade vahel, palun.

Mis on kõige ootamatum asi, mis on sind popkultuuris viimasel ajal puudutanud?

Elektroonilise ja popi kõrvale tallavad endale aina enam kohta sisse ka varem vähem päevakorras olnud muusikažanrid. Folkbändide rohkus ja selle žanri laiem lahtimõtestamine vastavalt iga kollektiivi enda nägemusele traditsioonilisest muusikast on värskendav ja kõnetab väga laia kuulajaskonda. Sama on ka klassikalise muusikaga. Klassikaraadio 30. sünnipäeva puhul antud intervjuus sõnas peatoimetaja Tiia Teder, et noorte sallivus klassikalise muusika kõla suhtes on vanemate generatsioonidega võrreldes tunduvalt parem. Peavoolus pakutava kõrval peaks olema rohkem võimalusi toetada folk- ja maailmamuusikat ka festivalidevälisel ajal.