Miks vajab akadeemia subkultuuride uurijate võrgustikke ning kuidas seostuvad need maailmaga väljaspool akadeemiat? Asja selgitab briti pungiuurija ja Punk Scholars Networki (PSN) eestvedaja Mike Dines.
Mäletan selgelt, mis ajas mind kooliajal vanalinna jõlkuma või Baar 13 punkkontserdile: soov kohata inimesi, kes kõneleks kõigi eelduste kohaselt mulle huvitavat keelt. Samal põhjusel avastasin nüüd keskealise muusikateadlasena pungiuurijate võrgustiku. Tunne oli sama: soov kohata sarnastel teemadel mõtlevaid ja samadest asjadest hoolivaid inimesi. Lihtsalt enam mitte baaris või linnaruumis, vaid näiteks tekstide ja teadusettekannete vahendusel.
Alustame algusest. Kes sa ise oled ning kuidas jõudsid sinuni meie vestluse põhiteemad punk ja pungiuuringud?
Hakkasin kuulama selliseid bände nagu Subhumans, Culture Shock, Crass, Napalm Death ja Doom, kui olin umbes 14. Nad õpetasid mulle midagi, mida koolis ei õpetatud, äratasid minus huvi anarhismi vastu. Kuulasin Dick Lucase laulusõnu ja mõtlesin, et oot, neil meestel on asjadele täiesti teine pilk! Ülikoolis õppisin küll klassikalist muusikat, aga punk oli tegelikult kogu aeg seal. Magistritöö kirjutasin Crassist ja Kanti ülevusest ning 2000. aastatel sain rahastuse, et teha doktoritöö anarcho-pungist.
Kuidas jõudsid üksikust pungiuurijast vastava võrgustiku loomiseni?
Aastal 2011 otsustasin koostada artiklikogumiku 80ndate briti anarcho-pungist. Mu üleskutsele vastasid mitmed tulevased autorid, näiteks Matt Grimes (kes tegeleb mälu, vananemise ja nostalgia uurimisega anarcho-pungis), Francis Stewart (kes on uurinud straight edge’i ja religioosset identiteeti), aga ka Russ Bestley (kelle tööde fookuses on olnud punk ja huumor). Nendest kujuneski välja tulevase PSNi baas. Kutsusin appi ka indie’t uurinud teadlase Pete Dale’i ja Alastair Gordoni, kelle uurimisvaldkonnaks on autentsus ja hierarhia DIY-pungiskeenes. Kusjuures, Gordoniga suheldes saime aru, et oleme mõlemad juba pikemat aega pungiuurijate võrgustikku luua tahtnud. Sõitsin Nottinghami ning arutasime seda tema elutoas, keset vinüüle ja raamatuid. Esimese PSNi kohtumise korraldasimegi 2012. aasta novembris De Montforti ülikoolis. Kõigest aasta hiljem intervjueerisime Gordoniga juba Penny Rimbaud’d. Aastal 2013 korraldasime esimest korda pungiuurijate aastakonverentsi, selleks hetkeks oli meiega liitunud ka Laura Way (kes on uurinud naiste vananemist pungiskeenedes). Kuigi rahastust meil polnud, käisime tublide korraldajatena enne konverentsi algust poes ja ostsime isikliku raha eest hunniku kartulikrõpse ja limonaadi – tõeline DIY-üritus!
Kuigi rahastust meil polnud, käisime tublide korraldajatena enne konverentsi algust poes ja ostsime isikliku raha eest hunniku kartulikrõpse ja limonaadi – tõeline DIY-üritus!
Kodulehel on teil toodud pungi kõrval esile ka postpunk. Miks?
Ühe vaate kohaselt kestis punk vaid kindla ajavahemiku (näiteks 1976–1979) ja lõppes siis. Suurem osa pungi akadeemilistest käsitlustest keskendus nimelt sellele ajajärgule, nüüdispungist kirjutati väga vähe. Olin ka ise süüdi, minugi doktoritöö käsitles 1980. aastaid. PSN tahtis uurida, mis juhtus pärast neid aastaid, ning asus avaldama pungiteemalisi artiklikogusid, mis kaardistasid arengut pärast aastatuhandevahetust. Seda lünka on täitnud näiteks „Global Punki” raamatusari, mida koos Russ Bestleyga toimetan (ja mis on seotud PSNiga). Sarjas on juba kolm nüüdispunki käsitlevat köidet pealkirjaga „The Punk Reader”, lisaks köited pungist Jugoslaavias („Tito’s Punks”), pungist Lõuna-Ameerikas („Punk! Las Américas Edition”), Throbbing Gristle’ist ja punkkunstist („Punk Art History”). Praegu on meil töös mitu raamatut, sealhulgas toimetatud köited Bad Religioni kohta, ning käsitlused pungist ja filosoofiast ning pungist ja loomadest. Oluline on analüüsida punki süvitsi eri metoodikatega.
Kuidas suhestub PSN traditsioonilise akadeemiaga? Miks on sellist võrgustikku vaja?
Tänapäevalgi ei võeta populaarmuusikauuringuid teadusmaastikul alati tõsiselt. Kui rääkida akadeemilisest tööst, siis kõik teadusartiklid peavad enne ilmumist saama kaks pimeretsensiooni. Eriti enne aastat 2012 juhtus tihti seda, et punkmuusikaga seonduvaid artikleid retsenseerisid inimesed, kes polnud teemaga kursis ega mõistnud sellega seonduvaid eripärasid. Sellest sündis vajadus luua pungiuurijatele oma koht – akadeemiline teadusvõrgustik, kus pungiuurijad saaksid üksteise töid retsenseerida. Nüüdseks ongi PSNist kujunenud platvorm teadustöö arendamiseks.
Eriti enne aastat 2012 juhtus tihti seda, et punkmuusikaga seonduvaid artikleid retsenseerisid inimesed, kes polnud teemaga kursis ega mõistnud sellega seonduvaid eripärasid.
Millised teemad on PSNi fookuses praegu? Mis on muutunud?
PSN on asunud täitma lünka pungiuuringutes. Eriti huvitav on see, kuidas võrgustiku liikmed on kasutanud oma uuringutes mitmesuguseid populaarmuusika uurimismeetodeid ja -raamistikke. Me ületame pidevalt piire, seda ka mu enda töös, näiteks vaadeldes krishnacore’i läbi india esteetika prisma. Teine väga positiivne areng on PSNi võrgustik, eriti Facebooki grupp, mis on ruum ka mitteakadeemikutele. Alguses oli mõningast vastuseisu: „Kes te üldse olete, te ei olnud ju seal!” Samuti tekitas inimestes pahameelt, et PSN avaldas kõvakaanelisi akadeemilisi raamatuid, mis maksid 80 naela. Aga õnneks on see vastuseis vaibunud. PSN ei eksisteeriks ilma nende inimesteta – me vajame nende perspektiive ja panust, nende etnograafilist kohalolekut. Teataval määral oleme nüüd jõudnud kompromissile. Nad mõistavad, et peame pikkade sõnade ja keeruliste meetoditega artikleid kirjutama, sest see ongi meie töö teadlastena. Aga see ei tähenda, et teame pungist kõike või rohkem kui nemad. Sageli ongi just mitteakadeemikud teemadega kursis olevad eksperdid!
Inimestes tekitas pahameelt, et PSN avaldas kõvakaanelisi akadeemilisi raamatuid, mis maksid 80 naela.
Punki iseloomustab globaalse ja lokaalse sümbioos. Kuidas te need killud oma tegevuses kokku toote?
PSNil on võrgustikud üle maailma, näiteks Indoneesia, Hiina, Lõuna-Korea, Euroopa, USA ja Kanada harud. Samuti oleme alati valmis toetama igasuguseid uusi ettevõtmisi, mis meie võrgustikuga seostuvad. Näiteks kui tahaksid korraldada Eestis konverentsi või hakata vedama PSNi Eesti haru (mis keskenduks piirkondliku pungi arengule), oleks see suurepärane. Oleme alati valmis sellist ettevõtmist oma nõu ja jõuga toetama.
Kuidas on pungi pinnad sinu jaoks muutunud?
Käin endiselt punkkontsertidel ja väikestel sõltumatutel festivalidel, nagu Fire Dance ja Horsedrawn. Ja käin ka endiselt vaatamas tuuritavaid bände, nagu Culture Shock, Conflict, Discharge jne. Aga on ka mõned suurepärased uued bändid, nagu Amass, kes kirjutasid PSNi kohta loo pealkirjaga „Academia”. Mis on veel muutunud? Peale selle, et publik peab vanuse tõttu rohkem istuma ega jaksa enam nii palju püsti seista, on kadunud suur osa subkultuurilisest kapitalist, nagu seda on kirjeldanud Sarah Thornton. Me ei ole enam lapsed, kes uhkeldavad stiiliga. Me ei ürita enam olla pungimad kui järgmine tüüp. Oleme lihtsalt natuke vanemaks saanud.
Kus olla ja mida kuulata?
Ideede ja info vahetamise platvormina tasub jälgida Facebooki gruppi Punk Scholars Network. Samuti võib kuulata pungiuurijate podcast’i, kus käsitletakse punkkultuuri avaldumisvorme akadeemias. Vaadeldakse, kuidas muudab selline teadustöö akadeemilise maailma fassaadi, vastandudes akadeemia elitaarsele ajaloole ja vaidlustades selle neoliberaalset tulevikku.
Mida lugeda?
PSN on avaldanud uuringuid näiteks punkidentiteetidest ja -utoopiatest, punkpedagoogikast hariduses, pungist kunstiajaloos jpm. Teadusajakiri Punk & Post-Punk ei ole küll osa PSNi tegevusest, kuid sealt leiab sellegipoolest käsitlusi näiteks koroonaaegsetest pungipraktikate muutustest Bogotás, gootiks saamisest ja jäämisest 1980.–1990. aastatel jpm. Vihje: kui ajakirja osta on kallis, tasub uurida artiklitele ligipääsu oma (ülikooli) raamatukogust.
Mida vaadata?
Soovitan vaadata PSNi aastakonverentsi, mida on varem kantud üle ka veebis. Järgmine konverents toimub 12.–13. detsembril Leedsis, teemaks on „Punk: minevik, olevik, tulevik”. Lähenemas on pungi 50. sünnipäev, kui võtta nullaastaks esimese Ramonesi albumi ja Sex Pistolsi esimese singli ilmumine. Tänavusel konverentsil arutatakse sellest tulenevalt pungi suhestumist omaenda ajaloo ja vananemise haprusega, liikudes isiklikust mälust historiograafiasse.
Eesti uuringud
Ka Eestis on ilmunud huvitavaid uuringuid esmajoones kohaliku, aga pisut ka piiritaguse pungi teemal. Aimar Ventselil on ilmunud raamat „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture”, Pirjo Turk on uurinud subkultuuri sündi Eestis laiemalt ja selle transformatsioone eri kümnenditel. Piret Viires on vaadanud punkluule rolli üleminekul 1980. aastate rahvuslikust ärkamisest 1990. aastatesse, Hannaliisa Uusma on keskendunud romantilise macho kujundile Vennaskonna loomingus. Allakirjutanu on uurinud näiteks eesti naisi pungis 1970.–2000. aastatel, samuti koos Anita Maasaluga postpunki kuulavaid vanemaid ja lapsi ning kirjutanud raamatu J.M.K.E. albumist „Külmale maale” („J.M.K.E.’s To the Cold Land”).
Brigitta Davidjants on muusikateadlane ja autor, kes on lahanud oma kirjutistes mh peavoolu, marginaaliate ja topeltmarginaaliate suhet. Praegu uurib ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias subkultuuride ideologiseerumist ja põlvkondlikku mälu uuel sajandil.
