„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Sel korral sõidame rongiga Virumaale, külla luuletajale ja tekstiilikunstnikule Maryliis Teinfeldt-Grinsile, kus uurime oma keele leidmist ja tsipake ka raamaturiiulit.
Tunnen kollase maja ära kaardirakenduses sirvitud tänavavaatest, kuhu ka Maryliis on, muide, askeldades peale jäänud. Osta hiiglaslik hoone, mis varem oli kogukondlikus mõttes oluline maamärk ehk raamatukogu – kuigi kandnud ka valla- ja kohtumaja ning perearstikeskuse funktsioone –, tähendab seda, et kohalikele pakub huvi ehitise edasine käekäik. Sellega kaasnevad ka skepsis ja õpetussõnad. Kuigi majaomanik ise on pärit vaid mõneteistkümne kilomeetri kauguselt, on ta siinsetele elanikele ikkagi pigem võõras ja ega ei tea, kas see kunagi üldse muutubki.
Käime läbi sümpaatse aialapi, keset mida laiutab üks väike mägi, mis on kokku kuhjatud vastlaliu tarvis, joome kohvi ja hiljem kaevust vinnatud vett. Kui lõpuks tuppa suundume, läheb suur osa ajast ahhetamisele, kui palju on tubades kadestamisväärset ja linnaelus igatsetud ruumi, valgust, õhku. Ninna hakkab kuiva puidu lõhn ja silma hästi segatud värvitoonid – lumivalge esik, mõnel toal on sinine põrand ja trepikoda on üleni kahkjasroosa. Seinte ääres on pirakad värvilised poolid ja korvides lõngakerad, pilku haaravad arhailine ja vähem arhailine tehnoloogia. Kuigi kangastelgede all olen isegi mänginud, ei tea ma nii mõnegi massinavärgi või tööriista nimetust – küsides selgub, et meid saadavad hasplid, kedervarred, tihvad. Maryliis palub abikätt soliidsete ja sitkete (horisontaalsete) kangastelgede kokkupanekuks, teistes tubades on ka kõikvõimalikke vertikaalseid telgesid (millel saab kangast kududa püsti seistes), õmblusmasinaga toas on maja praegune resident, norrakas Mari.
Maja sisse on kasvanud ettevõtmine nimega Tekstiilikeskus. Kunstiakadeemias õppides mõistis Maryliis, et tudengitel pole kangaga tegelemiseks piisavalt ruume ega ressurssi – siin-seal oli kuulda, et tarvis oleks suuremat keskust. Kui kiidan mõtet ja sulgudes kurdan kirjutajatele pakutavate residentuuride vähesuse üle, poetab ta, et tegu on siiski tekstiilikeskusega. Kuna asjad on veel algusjärgus – maja sai soetatud aasta tagasi, vundament tahab tugevdamist, tööde nimekiri rullub lõputusse –, käib tulevikumõtete veeretamine tasapisi. Üks päev korraga, sest muidu lihtsalt ei saaks. Kuigi maja ei ole veel lõplikult „valmis”, on võimalik tekstiilitööriistade raamatukogust laenutada vajalikke tööriistu (vokke, telgesid, silmuskudumismasinaid); augustis ootab ees kodukohvikute päev ja mesipuude valmistamise töötuba. Majja mahub residentuuri praegu kaks kunstnikku.
Küsin, kas ta vana hoone põetamise kõrvalt üldse jõuab oma praktikatega (tekst-iilidega) tegeleda, ja selgub, et ega eriti ei jõuagi. „Algul olin hästi vihane. Ühtäkki olin majahaldur ja mul ei olnud enam aega. Selline tunne oli, nagu oleks ekstreemspordiga tegelema hakanud. Ma ei ole mingi macho, kes jaksaks rabada,” jutustab ta ja nendime, et meist pole selliseid, nagu on meie vanemate põlvkond, kellele pidev töölõhkumine on lausa rakutasandil omane. Õnneks on kulunud marjaks ära talgutraditsioonid ning nii lähedased kui ka kaugemad on aidanud toad esiti kasvõi tonnide kaupa pahnast tühjaks tassida. Küsin õhinal, kas ta on tubadest ka midagi põnevat leidnud, ent säästmisväärset majas suurt ei olnud – raamatukoguaegadest oli jäänud alles vaid hunnik kartoteegikaarte, seinte seest ilmusid aga välja delikaatsete isikuandmetega patsiendikaardid, mis soojusisolatsioonina maja vooderdasid. Iluaed, mis ostmiseni maja viimase elaniku hoole all oli, läks aga temaga ühes järgmisesse elupaika – välja kaevati kõiksugu lillesibulad ja juurikad, mingil müstilisel viisil teleporditi aiast ühes tükis ära ka purakas klaasist kasvuhoone.
Ausalt öeldes läheb suur osa külaskäigutundidest lihtsalt ringiliikumisele – ruumikas majas oli esialgu kolmkümmend kuus tuba ja neliteist ahju. Näpin mööda ruume kulgedes lõngasid ja lõimesid, pärin, kuidas mõne töö tegemine välja näeb, keerame kangaid üht- ja teistpidi. Kui aga uurin tema teoreetiliste teadmiste ja praktikate lõimumise kohta, siis selgub, et käelise või füüsilise töötegemise teooriavankri ette rakendamine ei ole teema, maal see lihtsalt nii ei käi – töö on töö. Selle jutu lõpetuseks ütleb Maryliis kuidagi targalt, lõplikultki: „Praktiseeriv kunstnik teab alati rohkem, kui oskab sõnadesse panna.”
Suoe sai piu piale
Maryliisi debüütluulekogu „Kivi alla kükakille” on kirjutatud tema kodupaiga Kadrina murrakus, seal paistab mää otsast Iijumaa ja leiab taskuist erilasi. Siinkandis räägivad inimesed lahedat keelt, ent enamik seda ei teadvusta. Kui aga huvi peaks kasvama, leiab kergesti ligipääsetavat kirjandust vaid näpuotsatäie. „Võiks ju teha kasvõi aabitsa Põhja-Eesti murretes,” paneb ta ette.
Murdehuvi sai alguse sellest, et filoloogist sõber tuli vanematekoju külla ja ütles, et siin räägitakse ju puhast Kadrina murrakut, mis pani esiti küll küsimärgid peas tiirlema, ent Maryliis unustas selle õige pea. Suurema tõuke sai huvi kodunt eemal Riias elades, kui näppu sattus Suokassi luulekogu „Tagassi inglite juurde”, mis ta maailma raputas. Nüüdki jutustab Maryliis luuletajast aupaklikult, kuna too räägib murrakus niivõrd puhtalt ja ilusalt. „Tema kirjutas „piu piale” ja „suoe sai”. Mina mõtlesin, et appikene, see on ju see, kuidas meil räägitakse. See on minu keel!” Üsna pea sai tema kunstiakadeemia kraaditöö teemaks ühe kodupaiga lähedal asuva vana kadunud küla jälgede ajamine, mille käigus kogus ta ka murrakut, pidas sellekohast päevikut ja mõtles, kuidas iseoma murrakut üles märkida. Näiteks leiab luulekogust sõna „päikë”, mille kirjapilt ehk kohe tuttavlik ei ole, aga intuitiivselt saab aru küll, mis häält see täppidega e tegema peaks. „Tuleb kuulata, kuidas ise räägid,” ütleb ta mõtlikult ja lisab kähku: „Ma ei ole filoloog, mul ei ole autoriteeti, räägin lihtsalt oma kogemustest, kuuldust, praktikatest.”
Kadunud küla uurimise osaks sai arhiivis tuhlamine, kus ilmus lagedale hulk salvestusi eelmise sajandi kuuekümnendatel tehtud keeleekspeditsioonidest, mille käigus oli purki püütud ka Kadrina murrak, kusjuures väga lähedal Maryliisi vanematekodule. Ta meenutab, et vanaema küsis esikkogu esitlusel, et kes seda Kadrina murrakut veel räägib. „Sa ise räägidki,” vastas Maryliis. Kuigi Lõuna-Eestis on tehtud murrete teadvustamisega tublit tööd, siis Põhja-Eestis annaks olukorda parandada. Kuna sealsed murded sarnanevad kirjakeelega, ei pruugi inimesed taibatagi, et nad kannavad erilist keelt ja seda on oluline säilitada. Maryliis meenutab muiates, kuidas Võrus tema näituse avamisel üks võroke käskis: „Noh, hakka nüüd Kadrina murrakus rääkima, mis sa sellest eesti keelest räägid!”
Kui puurin aga täpsemalt lugemise ja kirjutamise suhte kohta, selgub, et lugeda meeldib pidevalt, ent kirjutamiseks on vaja omaette aega ja ruumi. Hiljuti Prima Vista kirjandusfestivalil osaledes ja hotellituppa jõudes mõistis ta, et seal ei ole ühtegi ülesannet, ei ole vaja kõpitseda ega saagida ega lihvida – kõik on valmis. Tuba oli nagu puhas leht, mis kandus pähe, ja nii sai üle pika aja kirjutada.
Riiulita raamaturiiul
„Ma unustasin öelda, et ega mul siin mingit erilist raamaturiiulit olegi,” sõnab Maryliis ülemise korruse kitsas vahekoridoris, kuhu jääme kahte üksteise peal olevat raamaturida pikemalt vaatama. Ta on elanud Tartus, Tallinnas ja pikalt Euroopa peal, seega päris oma kohta ja kodu, kus raamatuid hoida, ei olegi pruukinud olla. Praegu keskendub ta olukorrast tingituna ehitussõnastikele, mida kohtab riiulis mitme köite jagu, sellealaste sõnadegagi tuleb murre mängu.
Selgub, et Maryliis on peamiselt iPadi-lugeja, ja digitaalsele raamaturiiulile on taktiilsuse puudumise tõttu keerulisem küüsi taha panna. Siiski plaanib ta alustada väikestviisi tekstiiliteemaliste teoste raamatukogu, mis laieneks ka maja ette tänavaraamatukoguks. Parasjagu on ta tekstimõtted aga doktoritöö kavandi peal, mille kallal pusides on juhendaja Kristel Kivari andnud talle omajagu folkloristikaalaseid tekste, mis on erialainimestele küll laiatarbekaup, aga Maryliis juubeldab, et juhendaja on nad omavahel tuttavaks teinud – need on täpselt talle. iPadi-raamatukokku me minema ei hakka, aga lappame siiski olemasolevas posus kunstiraamatuid, vahepeal istub pruunilaigulise rüiuvaibaliku kasukaga kurt kass Rääbu mu seelikusabale.
Lähema vaatluse alla satuvad Läti ajakiri Popper, mis on keskendunud illustratsioonile, ja Mirjam Variku kunstiraamat naiskogukonnast, kes kannab hoolt avalike ruumide taimede eest. Lappame kord aastas ilmuvat kogukat ajakirja Tools, mis on võtnud ülesandeks edendada oskusteavet kunsti, disaini, arhitektuuri ja käsitöö vallas. Selle numbri keskmes on tekstiil. (Väike mõtteharjutus: mis hetkest saab alguse tekstiil?) Maryliis avab mulle tekstiilse mõtlemise kontseptsiooni ja jääb konkreetseks: „Nagu ühed ja nullid. Kangasteljed on arvuti eelkäija.” Selgub, et tekstiilina võib näha punupatsi või põimitud kringlit, kangastelgedena saab kasutada kasvõi pappkasti. Järgmisena jääb näppu neoonrohelise aktsendiga „Institutions by Artists”, mis algab kuuba kunstniku Tania Bruguera manifestiga kunstnike õigusest. See sedastab, et valitsustel tuleks lõpetada ideede kartmine ja peaks lasuma ülesanne kaitsta kunsti ja kunstnikke: „Väga tundlikel aegadel (sõjad, seadusemuudatused, poliitilised üleminekud) on valitsustel kohustus kaitsta teisiti mõtlevaid ja küsitlevaid hääli.”
Kui pärin üldisemate lugemisharjumuste kohta, vastab Maryliis naerdes: „Mul on toredad sõbrad, kes kartsid, et äkki jään siia kolides maailmast liiga kaugele, ja tellisid mulle igasugu kultuuriväljaandeid. Mul käib Sirp, Looming, Loomingu Raamatukogu, Vikerkaar, Akadeemia.” Järamismaterjali jagub! Viimase aja eesti kirjandusest vesteldes ei saa aga üle ega ümber Carolina Pihelga „Lõikejoonest”, mis klapib hästi ka tema külauuringuga; maaeluteemade kirjeldus sobib kui rusikas silmaauku. Jääme sellest pikemalt rääkima.
Otsi kokku sõlmides annab ta mulle sujuvalt näppu rumeenia kirjaniku Ana Blandiana hirmõhukese raamatu „Minevikuplaanid” ja lausub: „Loe see rongis läbi. Tundub, et see on pandud kirja ühe hingetõmbega, ja ka lugemine võiks toimuda ühe hingetõmbega. Ma arvan, et üks hea lugu ongi siuke.”
