Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral jagab Gregor Taul mõtteid, mis tekkisid konverentsiturismi harrastades.

Üks enam kui 70st artist-run-space’ist Glasgows. Foto: Gregor Taul

Edinburgh on vist ainus linn, kus isegi raudteejaam on saanud nime ilukirjandusest. Kirjanduslinna atmosfääri toetavad muu hulgas muinasjutuliselt künklik linnamaastik – Harry Potteri raamatute sünnipaik – ja sadakond raamatuantikvariaati. Tegemist on vaat et monofunktsionaalse „tekstimasinaga”. Linn-raamat nagu Tartu. Õnneks veel mitte linn-muuseum, aga natuke lämmatav küll. Erinevalt Tartust on Edinburghis seistud selle eest, et ülikool ei lahkuks südalinnast. See saavutati pilvelõhkujate hinnaga – 1970. aastatel lammutati kitsaks jäänud ajaloolised ehitised ja vanalinna servale rajati brutalistlikud kõrghooned, mida nüüd suure hädaga renoveeritakse.

Glasgow – Briti impeeriumi kunagine „teine linn” – on see-eest energiline, pragmaatiline, robustne ja pigem visuaali- kui tekstikeskne. Tänavail lärmavad läbisegi prohvetid ja muusikud, kolmeteistaastased šoti tšikid sõidavad mulle oma lapsevankritega karmilt otsa ja pahvivad veel sigaretitossu näkku. Turul hoolitsevad seitsmekümnesed kutid selle eest, et kõlarid oleksid viimase peale keeratud ja sealt kostuks kõrvulukustavat eurotümmi. Seitsmekümneste kohta öeldakse „kutid”, sest Glasgow on ainus paik Suurbritannias, kus meeste kohta kasutatakse peaasjalikult sõna „guy”. See tuleneb sellest, et 1930. aastatel polnud kusagil mujal Euroopas nii palju kinosid kui Glasgow’s. Glaswegian’id elasid usinalt kaasa ameerika filmitähtedele ja nende kangelaste kõnepruuk on siiani säilinud. Selles 600 000 elanikuga linnas on üle 70 artist-run space’i, mis kõlab Tallinna paari projektiruumi kõrval hirmutavalt. Glasgow’s vihatakse kirglikult nohiklikku Edinburghi, nii nagu viimase intelligendid ei salli tööstuslinna tooreid kutte. Nendes linnades kordamööda peatudes mõtlen, et Tartu ja Tallinna vastandamine võiks ka tulisem ja põhimõttelisem olla. Mõnikord jääb mulje, et seda tehakse rohkem moe kui sisu pärast. Glasgow’ nüüdiskultuuri eripärast on kirjutatud põnev ja inspireeriv raamat „Social Sculpture: The Rise of the Glasgow Art Scene”, millele pakub siinmail konkurentsi vaid Andres Kure ja Mari Laanemetsa „Tallinna juht”. Uued alternatiivsed sissevaated Eesti linnade ja subkultuuride (pop)kultuuriajalukku ootavad kirjutamist!

Edinburghis toimus briti kunstiteadlaste aastakonverents, mis koosnes paarikümnest väiksemast konverentsist. Mina pendeldasin erinevate „paneelide” vahel. Kõnelejate esitlustehniline tase oli ühtlane ja kadestamisväärselt kõrge. Eks nad on harjutanud kõnepidamist oma parlamendis juba pooltuhat aastat. Millised mõtted jäid kõlama? Paljudes ettekannetes võrdsustati kunst ja arhitektuur fraasiga „give meaningfulness to the world” (maailma tähendustamine). See oli läbiv ja seda peeti iseenesestmõistetavaks argumendiks. Saksa-ameerika arhitektuuriajaloolane Hans Morgenthaler kõneles teemal „Is there an Architekturwollen?” ja väitis, et kuna arhitektuuri põhiiva (mõju inimesele) on psühholoogiline, siis arhitektuuri peamine uurimismeetod peaks olema psühholoogia. Mitmes teises linnaruumialases ettekandes nuriseti selle üle, et infrastruktuuri investeeringutel (teedevõrk, kanalisatsioon, sillad jne) ei ole kunst (tähendused) projekti integreeritud. Samal ajal on aga kinnisvaramaaklerid haaranud kõikjal maailmas oma sõnavarasse sellised terminid nagu „place-making”, kusjuures „place” on võrdsustatud avaliku ruumiga.

Minule sümpaatselt oli esinejate seas mitmeid poolakaid (Portos ja Vilniuses ka, nendest allpool). Mida enam poolakad jt idaeurooplased pildil on, seda mitmekülgsema kunstikirjutuse saame. Elżbieta Błotnicka-Mazur kõneles näiteks gentrifikatsioonist Gdański laevatehase territooriumil. Midagi rõõmustavat või muust maailmast erinevat ta küll ei rääkinud, sest tundub, et endiste tööstusalade kalamajastamine (arhitektuuriajakirja Maja väljapakutud vaste gentrifitseerimisele) toimib kõikjal ühtse ja üheülbastava loogika järgi.

Inglise küberneetilise kunsti klassik Roy Ascott kõneles sellest, kuidas talle anti aastatel 1961–1964 Ealingu kunstikoolis vabad käed, et avada küberneetikat ja kunsti miksiv visuaalkunsti kursus „Behaviourist Art and the Cybernetic Vision”. Nagu selliste eksperimentide puhul ikka, pühendati esimene õppeaasta tudengite šokeerimisele ja teine, viimane aasta selle üle juurdlemisele, kes või mis see inimene üldse on. 2012. aastast õpetab Ascott Shanghais ja nagu ta ise ütles, on see ainus koht maailmas, kus saab samasuguse paueri, uudishimu ja naiivsusega neidsamu asju teha, mida Euroopas viimati 1960. aastatel kogeti. Ja mitte ainult. Ascott seletas, et kui jaapanlased ainult kordavad seda, mida läänes välja mõeldakse, ning seejärel toodavad samu asju kaks korda efektiivsemalt ja odavamalt, siis Hiina eesmärk on võtta üle eurooplaste mõtlemine. Nad tahavad teada, mis on see, mis teeb inimesed loominguliseks. Kunstikoolid, kus tegeletakse kurat teab millega, on osa riiklikust programmist, millega püütakse hiinlaste ajusid konventsioonivabamalt tööle panna. Kui mõni hiina ametnik juhtub seda lugema, siis annan ühe vihje: ma ei näinud konverentsil ühtegi inimest, kes oleks teinud märkmeid (tahvel)arvutisse. Mitusada inimest toetusid pastakale ja märkmikule.

Edinburghi teaduskuu raames käisin kuulamas veel Ove Arupi inseneribüroos töötava arhitekti ettekannet. Ta rääkis, et interneti andmebaasidest on saanud maailma suurimad energiakulutajad. Kuidas saaksime andmetelt kokku hoida? Teeme vähem selfisid? Toodame vähem kasutut infot? Võib-olla annab Google’i otsingutulemustelt koomale tõmmata? Vahemärkusena olgu öeldud, et ameeriklased on väidetavalt jõudmas kohe-kohe tehisliha tootmiseni. Maailmaruumi suurimad reostajad on teatavasti lehmad-sead, kelle nuumamiseks (tapmiseks) on eraldatud 2/3 kogu maailma põllumaadest. Kui näiteks kümne aasta pärast on tehisliha söömine tavaline, kas siis muutub tavapäraseks ka see, et kui guugeldame „musta ruutu”, saame ühe, mitte 700 miljonit vastust? Kui palju saab 700 miljoni musta ruudu arvelt energiat kokku hoida?

Porto tänavanurk. Foto: Gregor Taul

Porto ülikooli humanitaarteaduskonna korraldatud konverents teemal „genius loci” (kohavaim) oli suvaline mitmel põhjusel. Esiteks oli see kõige halvemas mõttes „rahvusvaheline konverents, teaduslik konverents”, mille ainus eesmärk näis olevat see, et korraldajad saaksid kusagile paberile linnukesed kirja. Teiseks, olen olnud Norberg-Schulzi klassikalise kohavaimu raamatu fänn ja lootsin saada esitluste põhjal ettekujutuse sellest, milline on termini n-ö instrumentaalne väärtus mujal Euroopas. Paraku ei kuulnud ma midagi huvitavat, sest liiga erineva taustaga humanitaarid ajasid ühekülgset jama, just nagu nad kõik oleksid olnud kinnisvaramaaklerid, kes püüavad oma kohta tänu selle tähendusrikkusele kuulajatele maha müüa. Sain teada, et Belgias, Norras, Krimmis, Türgis leidub erilisi paiku, aga mis siis?

Ettekannetega esinesid vist küll kõik, kes vähegi soovi avaldasid, ja seetõttu oli tase hüplik. Selmet üritada ettekannete järel diskussiooni aretada, käitusid moderaatorid liinitöötajatena: next!… next!… next! Huvitav, kui palju (Euroopa) humanitaaria teadusrahastusest sellistesse avalikesse mokalaatadesse voolab? Või moodustavad sellised näiliselt mõttetud kokkusaamised siiski innovatsiooni ja loomingulisuse nurgakivi, mida inimesed Aasias nii väga omaks tahavad võtta?

Veel hullem, lausa tragikoomiline oli olukord Vilniuse kunstiakadeemias, kus võtsin kõnelejana osa arhitektuuriajaloolaste konverentsist „(De)Coded History in Architecture”. Neid, kes oleksid tahtnud mõne eriti naiivse ettekande peale vastu vaielda, oli publikus küll ja veel, kuid korralduskomisjon pidas pühamast pühaks ajakavast kinnipidamist. Küsimusi ja kommentaare koheldi kui rünnakut konverentsi vastu ja nii polnud kuigi üllatav, et ühel poola uurijal lõpuks kannatus katkes. Keskealine härra hakkas korraldajate üle irooniliselt nalja viskama (see oli muidugi inetu ja ta ei oleks tohtinud nii teha), kuid õnnetuseks ei saanud pilgatavad tema sarkasmist aru ja kiitsid veel takka: „Yes, yes, no time for questions, no, no.” Millest tuleneb korraldajate selline formaalsus? Tegemist oli ju noorte inimestega, kes peaksid olema üksjagu maailma näinud. On see n-ö teise Euroopa probleem (vaevalt – Kumu ja EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi konverentside arutelud teevad ka brittidele silmad ette) või on see konverentsi formaadile midagi ainuomast? Meenub norra kunstniku Hans Christian van Nijkerki performance ühe farmatseutikafirma konverentsil, kus räägiti teadussaavutuste kommunikeerimisest avalikkusele. Firma kutsus kunstnikku kolmel kohvipausil perfokaid tegema, aga van Nijkerk pakkus välja, et ta kehastub terve konverentsi jooksul kummaliseks kuulajaks, kes röhitseb, peeretab ja küsib suvalistel hetkedel imelikke küsimusi. Tellija oli nõus. Kunstnik tegi päeva jooksul saalis kaunis imelikke asju, kuid peale paari säutsu (stiilis „olen siin konverentsil ja mingi imelik tüüp sööb katkematult ninakolle”) tal liigset tähelepanu äratada ei õnnestunud. Keskmine konverentsikülastaja on kui komandeeringul töötamist simuleeriv inimene, kes tegeleb tegelikult kõige muuga. Kuid nagu loovusteooriad sedastavad, siis just kõige muuga tegeldes sünnivadki uued ja innovaatilised ideed.