Kärt Kelder käis Riias festivalil UNDER sooviga mõista paremini naabrite põrandaalust tantsumuusikamaailma.

Festival Under. Kõik fotod: Alan Scerbakov

Viimasel ajal kipun Tallinnas kokku põrkama sakslastega, kes on pärit mitte Berliinist, vaid justnimelt… Riiast! Nad on tulnud põhja poole head muusikat otsima. Kui olen uurinud, kuidas nad siis kohalikku skeenet kirjeldaksid, on vastuseks kõlanud: „Riias ei toimu mitte midagi.” Seetõttu pole imestada, kui mõnel Tallinna peol õnnest säravat tantsivat välismaalast kohates on ta pärit „a bit down under”.

UNDER festival on ka ürituse nimi, mille otsa komistasin mõned kuud tagasi Facebookis. Minu jaoks tõmbas tähelepanu kohe kolm nime – Voiski, Luigi Tozzi, Christian Löffler. Mööda ei saanud vaadata ka festivali kirjeldusest, kus seisis:
„Electronic music festival UNDER is set up to promote the once famous underground movement and free spirit that Riga has nurtured decades ago. UNDER is designed to build a link between past and the future /…/”

Mis siis juhtus minevikus, et seda on vaja ühendada tulevikuga? Mis toimub üldse olevikus või võiks juhtuda tulevikus?

Riia underground siis ja praegu

Aastaid tagasi tegin magistritöö teemal, kuidas toimib mitte-kommertslik tantsumuusikaskeene. Riia asemel koondasin tol korral tähelepanu Tallinnale ning ilmnes mitmeid asjaolusid, mis loovad ja hoiavad ühe skeene elujõulise.
Peo tekkimiseks peab olema mingi algimpulss. Riias olevat olnud 1990ndate alguses korralik reiviskeene. Lätlaste endi sõnul olid nad pioneerid Nõukogude Liidu järgsel ajal tekkinud põrandaalusele kultuurile – neil on pikka aega olnud vinüülipressitehas ning lätlaste sõnul ka esimene DJ, Hardijs Lediņš.
Underground tõstis vabaduse vaimus hoogsalt pead, nagu ka Tallinnas, kus elektrooniline tantsumuusika 1990ndate alguses eraringidest välja murdis ning kulmineerus paari aastaga suurte reividega. Lätis olid reivid vägagi populaarsed – pea igal nädalavahetusel korraldati sildade all illegaalseid üritusi, rääkis mulle DJ ning Under festivali üks korraldajatest Ksenia Kamikaza.
Tallinnas arenes underground tantsumuusikakultuurist välja suurem klubikultuur, mida tunneme tänapäeval ka märksõna „hollikad” all. Kui Tallinnas on aga tänapäevalgi näha ja tunda underground’i ilminguid, siis Riias oskavad selle järele januneda vaid noored, kes on käinud välismaal seda otsimas või vanem põlvkond, kes olid kunagi osa põrandaalusest kultuurist.
Kui küsisin, mis Riia underground’iga juhtus, ütleb Ksenia, et sooviks sama teada. Ta pakub välja, et see ei suutnud eksisteerida kommertsiga kõrvuti ja viimane sõi esimese välja. Praeguseks on juba raske pakkuda inimestele keerulisemat muusikat, kui ollakse lihtsama popiga harjutud.

Elu pole aga pärast 1990ndaid siiski nii tume olnud. Läti DJ Nina Elektrichka räägib Andrejsalast, 2007. aastal tekkinud multifunktsionaalsest sadamalinnakust, mis oli ajutiseks elupaigaks mitmetele kunstnikele. Loomingulisest keskkonnast kasvas välja afterparty’de austajate meelispaik Space:Garage, kus oli igal nädalavahetusel kohal kuni 200 inimest. Kuid koha menu jäi üürikeseks – see suleti 2008. aastal, sest linnakuga olid omad plaanid arendajatel. Andrejsala vaibi üritati elus hoida ning uued ruumid leiti järgmisel aastal vanalinnas, kuid ka seal jäi pidu lühikeseks, 2010. aastal suleti uksed taas. Ligi kümme aastat Londonis elanud DJ Karen Barseghian naases Riiasse umbes kaks aastat tagasi. Kui Karen lahkus, oli skeene tema sõnul juba hingitsemas. Kareni arvates leidub samas siiani inimesi, kes on huvitunud kvaliteetsest muusikast. Küll aga on see soov vindiga – kommertsmuusika ei meeldi, kuid underground on liiga keeruline.

Pool aastat tagasi avas Karen enda klubi Teritorija, mis sarnaneb oma funktsioonilt Tallinnas tegutseva UPSiga. List on kinnine ning klubi pigem väike. Pidudel mängitakse üldiselt deep house’i, house’i ja vahel ka techno’t. Karen tundis vajadust oma klubi loomiseks, kuna oli väsinud välja minnes kuulamast ainult poppi või stiili, mida ta ise kutsus Russian music’uks. Listi saamiseks tuleb talle kirjutada.

Kuidas ta aga otsustab? Siinkohal tulevad käärid sisse. Ühelt poolt tõdeb Karen, et tõelist muusikaaustajat ei saa välimuse järgi paika panna. Samas soovib ta oma klubile head promo ning enne „jah” ütlemist vaatab ta Facebooki profiili üle. Kuigi muusika peaks ühendama ja mitte piire seadma, pole see siiski nii. Eriti kui soovid skeenet elus hoida ning ellujäämine sõltub ka liikmete rahakotist. Lätlased tunduvad viimase koha pealt eriti tundlikud olevat.

Mitte-analoogsed Riia pidutsejad

Skeene teine oluline osa on seega peolised ise. Seetõttu oli huvitav jälgida, kes Under festivalist osa võtsid ning pidin tõdema, et konkreetset pilti oli keeruline luua.

Asukoht oli küllaltki hästi valitud – mitte liiga avalik, kuid samas kergesti ligipääsetav. Riia suhteliselt keskmes asuva endise tehasehoone kolmele korrusele olid muusikat tulnud kuulama päris erinevat sorti inimesed. Samas oli näha, et ühtset arusaama, mida festival endast täpselt kujutab, külastajatel suures osas ei olnud. Kõrvuti tiksusid lohvas kleidis kunstitudeng ning vastandiks justkui ööklubisse edasi suunduv kitsas kleidis neiu. Näha oli nii dressides nooremaid kui pintsakutes vanemaid inimesi.

Kirjust seltskonnast hoolimata nautisid head muusikat pea kõik. Enim ühtsust oli tunda Christian Löffleri seti ajal, kus enamus inimestest tantsisid silmad kinni helidesse sulandudes ning ei lahkunud saalist enne esinemise lõppu. Siin mängis rolli ka tõsiasi, et suur osa tantsijatest olid arvatavasti välismaalased. Riias õpib palju Saksamaalt pärit arstitudengeid ning nii mitmelgi korral kuulsin festivalil kõneldavat ka prantsuse ja inglise keelt.

Under näitas lätlasi heast küljest

Kohalik 19–aastane Luise kiitis muusikat, kuid polnud inimestest ja festivali korraldusest kuigi vaimustuses. Ta kordas meie jutuajamise ajal mitmel korral, kuidas noortele ei ole skeenes ruumi. Eestvedajateks, sealhulgas ka Under festivalil, on pigem vanemad, kes tiksuvad tema arvates siiani 1990ndate kumas. Teritorija kohta arvas ta, et rahvas on seal jõukam ning taaskord aastakümneid noortest eespool ning pilet taaskord liiga kallis. Mida Luise siis tahab?

Osaliselt nõustun, et korralduslikult on festivalil paranemisruumi (näiteks veevarustatuse ja turvameeste koha pealt), kuid esimese korra ja 29 euro kohta oli see vägagi hästi õnnestunud. Esinejate setid olid korralikud – Luigi Tozzi hüpnotiseeris taaskord oma dub techno’ga ning positiivset üllatust pakkus Peter Schumann mängulise house-setiga.

Kui rääkida Läti kohalikest tegijatest, siis avastamisruumi jagus. Techno-laval oli teisel päeval suurem osa läti DJ-dest naised. Ksenia tõdes, et artistide valikul üritas ta tasakaalu hoida meeste ja naiste vahel. Sugude võrdsus polnud aga peamine üllatus, vaid muusika ise. House’i koha pealt ei hakka ma sõna võtma, kuid techno ja eksperimentaalelektroonika kõlasid omas headuses.

Kodeki katsetused enda loodud süntesaatoritel olid värskendavad. Tema muusika ei järginud turvalist 4×4 takti, vaid olid nii mitmelgi korral heas mõttes nihkes. Lätlane hüppas ennastunustavalt muusikale hullunult kaasa ning oli näha, et tantsijatele see meeldis. Sattusin kuulama ka Nina Elektrichka mängimist päeval. Kuigi olin lava ees üks kahest tiksujast, oli set see-eest nauditav. Ta kasutas samuti süntesaatorit ning ei peljanud koha peal techno sisse erinevaid stiile miksida.

Klubide kvantiteet pole kvaliteet

Festivali esimese õhtu hämaruses hiilis mu kõrvale üks tüüp mustas. Kahetses, et ma pole kohalik, sest illegaalseid reive, kuhu minna võiks, korraldatakse siiani küll, kuid kord kuus või harvem. Lihtsalt tuleb olla õigel ajal õiges kohas, avatud suhtlemiseks ning siis saad ka flaiku. Facebooki event’i kui sellist ei looda. Kuigi reivid kõlavad eksootiliselt, ei korraldata neid meie regiooni imeliste ilmastikuolude tõttu Riias aastaringselt. Seega jõuame kolmanda elemendini, mis loob skeene. Lisaks peo organiseerijatele ja peolistele on vaja ka kohta, kus koos käia. Riias tegelikult klubisid jätkub, kuid kõigil olevat omad puudused. Vähemalt nii tundus lätlaste või koha peal elavate sakslaste, prantslastega vesteldes. Mitmed DJ-d ja tantsijad tõid Teritorija kõrval välja ka OneOne’i.

„Ja siis on meil OneOne, mis on hetkel suurim klubi, kus techno’t mängitakse, kuid kohal on nii palju puudusi. Nad ei luba sisse inimesi, kelle riietus on eristuv ja kes Berghaini saaks iga kell. Neil on VIP-tsoon, kuhu sattudes aeti mind minema. VIP-tsoon, miks seda vaja on?” sõnab saksa arstitudeng Manuel.

On veel ka Autentika ja Piens. Esimese puhul olevat küll tegemist pigem loomingulise ja üsna underground kohaga, kuid suures osas on see vaid jungle’ile ja drum’n’bass’ile keskendunud. Viimasena mainitud tantsumuusikastiil olevat Lätis hetkel techno’st ja house’ist populaarsem.

Kunagi olevat olnud klubi nimega Aristids, mis oli odava sissepääsuga ning vabameelse vaibiga. Aristids peegeldab samas probleemi, miks Lätis underground hingitseb. Pea kõik, kellega festivalil rääkisin, igatsesid klubi taga. Kuid Aristids pankrotistus, sest piletiraha tõsteti ja inimesed ei käinud enam.

Mis puudutab pidutsemist, on lätlased raha välja käimise osas tundlikud, tõdesid kohalikud DJ-d. Seetõttu sulgevad klubid tihtilugu uksi. Välja arvatud need, mis kommertslikuma muusikaäriga tegelevad. Inimesed ei oska veel heast muusikast lugu pidada, eelistatakse popmuusikat ja parem kui see oleks tasuta. Pigem käiakse raha rohkem välja alkoholi ja droogide peale. Ka Luise tunnistas, et tema piir on kaks eurot peo eest. Viis on mõeldamatu.

Tume tulevik?

Ksenia tõdeb, et hoolimata soovist kohalikke hea muusika vallas pidevalt harida, ei julge ta vastata küsimusele, kas Under festival järgmisel aastal toimub. Esinejate ning kohaga jäid kõik rahule, kuid küsimus on pigem sponsorites. Keset festivaliala silma kriipinud suur Jägermeistri telk ning jooke jagavad Jäger-tüdrukud olid märk appikarjest, millele peolised ise ei reageeri.

Kas tulevik on siis tume? Ksenia näiteks töötab hetkel Gruusias Batumis ühe ööklubi promootorina ning loodab sellest korraliku rahvusvahelise peopaiga teha. Riias on hetkel klubi eestvedamine tema arvates keeruline. Ta tõdeb, et skeene õitsemiseks on samuti vaja eestvedajat. Hetkel kedagi konkreetset isikut või seltskonda ei tundu olevat. Nina on optimistlikum. Ta toob välja, et hiljuti lõid kohalikud muusikaentusiastid oma muusikatarvikutefirma Erica Synths. Samuti käis Nina õpetamas mõni aeg tagasi koolinoortele miksimise aluseid. Noorte entusiasmist lähtudes pakkus ta, et kõik pole veel kadunud. Noored huvituvad küll, tuleb lihtsalt väljund leida. Seejuures käis näiteks eesti muusik ekke Erica Synths Garage’is paar nädalat tagasi mängimas. Koostöö naaberriikide DJ-dega võiks olla samamoodi võimaluseks tantsumuusikaskeene arenemiseks Riias, arvab Nina.

Elab, kuulab muusikat ja näeb. Paaripäevase visiidi najal julgen küll öelda, et muusika poolest pole skeenel midagi viga ning ka huvilisi tundub jaguvat. Küll aga tuleb suhtumist muuta kõigil osapooltel, kui soovitakse seda natukestki hoida ja edasi viia.