Sotsiaalministeeriumis valminud iiberaport maalib kitsa pildi sellest, kuidas Eesti sündimusnäitajaid parandada. Naiste heaolu, sündinud laste kasvamine täisväärtuslikeks inimesteks ja veerandi eestimaalaste sündimus heidetakse kergekäeliselt kõrvale.
Kui uskuda viimase aja (konservatiivset) meediat, siis Eestis on korraga käimas kolm kriisi: 1) Venemaa tegevusest tingitud julgeolekukriis; 2) hinnatõus ja maksuralli; 3) sündimuse langus. Kui esimese kahe puhul on mure igati mõistetav ning võimalik on leida konsensus üle poliitilise välja, siis sündimata lapsi puudutav debatt on paraku sügavalt ideoloogiline. Liberaalsem leer peab küsimusepüstitust maitsetuks naiste õigustesse sekkumiseks, konservatiivid nõuavad samas maa täitmist lastega ka juhul, kui see toob endaga kaasa naiste haridustee katkemise ja paneb pausile nende karjääri. Teisisõnu, teema on eos laetud.
Kui võtsin ette sotsiaalministeeriumi augustis avalikustatud raporti „Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud”, lootsin sisimas, et leian apoliitilise, ideoloogiliselt kallutamata teksti. Paraku see ootus täielikult ei realiseerunud. Kuigi toetuti üldiselt statistilistele andmetele ja küsitlustele, jäid raporti koostajatel kriitiliselt lahkamata uurimust suunavad sisemised eelarvamused ja filosoofiline lähtekoht.
Kapitalismi iibeparadoks
Põhjendusi selleks, miks täpselt on vaja suuremat sündimust, leiame vaid raporti eessõnast (lk 5) ühe lausena iibedebati klassikalises vormis: „sotsiaal- ja pensionisüsteemide jätkusuutlikkus, ühiskonna ja majanduse elujõulisus”. See reedab, et uuringut koostades on vaikivalt aktsepteeritud neoliberaalset arusaama, mille kohaselt on turumajanduse toimimiseks vajalik pidev tootmise ja tarbimise kasv. Selleks on omakorda vajalik tarbijate arvu loomulik suurenemine (või siis toote eluea kunstlik lühendamine või ületarbimise soodustamine jne).
Ungari rahvusvaheliste suhete instituudi makromajanduse teadur Philip Pilkington on selle „kapitalismi iibeparadoksi” 2022. aasta artiklis väga tabavalt sõnastanud: kogutavate tulude/maksude kasv vajab pidevat tarbimise/tarbijate kasvu, kuid viimane toob elukalliduse ja muude eluprioriteetide tekkimise tõttu kaasa iibe languse. Siin ilmneb ka uuringu eelarvamuslik lähtekoht: üritatakse leida viise, kuidas „toota” rohkem tarbijaid, mitte ei küsita, kas (ja kuidas) annaks maandada tarbimismajanduse korraldusest tulenevaid süsteemide toimepidevuse riske. Viimane ei ole eos võimatu, näiteks on majandusteadlased Charles Goodhart ja Manoj Pradhan toonud oma 2020. aasta monograafias välja mitmeid alternatiivseid lahendusi vananevale ühiskonnale.
Uuringus üritatakse leida viise, kuidas „toota” rohkem tarbijaid, mitte ei küsita, kas (ja kuidas) annaks maandada tarbimismajanduse korraldusest tulenevaid süsteemide toimepidevuse riske.
Just siit avaneb ka raporti teine nõrkus: keskendutakse sündimuse soodustamisele ehk sündimuskordaja suurenemisele. Fookus on kvantiteedil, mitte kvaliteedil – oluliseks peetakse just teatava elussündide arvu saavutamist, kuid välja on jäetud kogu sotsiaalne ja riiklik tugi, et tagada lapse parim võimalik areng. Seetõttu analüüsitakse raportis selliseid leevendusmeetmeid nagu vanemahüvitise süsteemi täiustamine (lk 50), perede majandusliku toimetuleku toetamine (lk 53), eluaseme kättesaadavuse soodustamine (lk 59), töö ja pereelu ühildamine (lk 61) jne. Olulised aspektid, nagu raseduseelne (finants)nõustamine, lapsehoolduspuhkuse arvestamine pensionistaaži, sünnitusvägivallaga võitlemine, alimentidest kõrvalehiilijate tõhusam vastutusele võtmine või taskukohase huvihariduse võimaldamine, raportis ei kajastu. Teisisõnu on oluline vaid sündide arv, kasvamine inimeseks on jäetud mainimata.
Samuti langevad taolised analüüsid paraku sünnitajate objektistamisse: põhiküsimus on selles, kuidas panna naine sünnitama (ja võimalikult varakult), mitte kuidas luua heaolu ja stabiilsust, mis laseks lapsesaamise soovil realiseeruda iseenesest. See on nähtav asjaolus, et raportis nimetatakse lapsi „avalikuks hüveks” (lk 19), kirutakse individualismi ja valikuvabadust (lk 21; 31–33) ning kiidetakse 1960.–1980. aastate abielude püsimist ja selle positiivset mõju sündimusele (lk 20–21), mainimata kordagi toonast lahutusega kaasnenud stigmat ja perevägivalla normaliseeritust. Lisaks jõutakse üsna üllatavale järeldusele, et kodu ja laste ülalpidamisega kaasneva koormuse võrdsem jaotumine vanemate vahel ei oma positiivset mõju sündimusele (lk 28), jättes mainimata vaieldamatu positiivse mõju naise heaolule. Keda see võrdõiguslikkus ikka huvitab, kui see ei too kaasa sündimuse kasvu.
Eugeenika hallid varjud
Eraldi probleemina peab välja tooma analüüsi sisemised vastuolud. Kui lastesaamise ajastamise peatükis (lk 15–17) rõhutatakse, et oluline on tuua esmasünnitajate vanust alla, soovitades hakata sünnitama juba 23-aastaselt, kui on plaanis saada kolm last, siis hiljem tuuakse esile, et tänapäeval sõltuvad heaolu ja toimetulek haridusest ja positsioonist tööturul (lk 22). Siin tekib ebakõla. 23-aastane inimene on kas lõpetamas bakalaureuseõpet või suundumas magistrantuuri, tõenäoliselt ei oma enda vara ja ilmselt pole tal ka märkimisväärselt hästi tasustatud ametit. Lapse saamine võib mõjutada negatiivselt nii tema edasist hariduskäiku kui ka ametialast arengut, kuna see lülitab noore haridus- ja tööturult sisuliselt kolmeks aastaks välja.
Kui kasutada raportis endas välja toodud heaolu mõistet, siis sünnitamine nooremas eas on otsene isiklikule toimetulekule jalga tulistamine. Seda tõendavad ka mitmed uuringud. Tel Avivi ülikooli sotsioloogiaprofessor Tamar Kricheli-Katz toob oma artiklis esile, et emadusega ei kaasne ainult halvem palk, vaid aeglustub ka karjääriredelil liikumine ning lisanduvad mitmed muud diskrimineerivad aspektid. Nähtus on nii levinud, et mõistest „emadustrahv” on saanud sotsioloogiline klišee.
Teine varjatud aspekt, mis vahepeal pinnale lipsab, on raporti soov edendada sündimust mitte kõigi Eestis elavate inimeste, vaid teatava grupi seas. Kuigi analüüsis suudetakse valdavalt hoida neutraalset joont, kasutades sõna „ühiskond”, tuuakse ikkagi vahepeal esile 1) vajadust soodustada just eestlaste tagasirännet (lk 12); 2) sisserände vastuvõetamatust lahendusena, kuna see ei toeta eesti keele ja kultuuri säilimist, ignoreerides täielikult lõimumispoliitika pakutavaid võimalusi (lk 13); 3) üldist eestluse püsimist (lk 33). See lähenemine on problemaatiline, kuna eelistab kindla rahvastikugrupi arvulist nuumamist.
Kui uskuda seda raportit, siis minu tulevane laps ei ole soovitud, kuna ta ei taga eestluse püsimist ega ole ka tõupuhas eestlane, olles samal ajal „täisväärtuslik” Eesti kodanik ning suure tõenäosusega ka eesti keele kandja.
Võtke teadmiseks, et teksti, mida praegu loete, kirjutas venelane, kellele eesti keel on teine emakeel ning kes on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Kui uskuda seda raportit, siis minu tulevane laps ei ole soovitud, kuna ta ei taga eestluse püsimist ega ole ka tõupuhas eestlane, olles samal ajal „täisväärtuslik” Eesti kodanik ning suure tõenäosusega ka eesti keele kandja. Kui riigi eesmärkideks on ühiskonna jätkusuutlik püsimine ning pensioni- ja sotsiaalsüsteemide toimepidevus – nagu oli toodud välja raporti eessõnas –, siis vajalik on kõigi eestimaalaste ehk rahva arvu suurendamine sõltumata rahvusest ja keeleoskusest, kuna maksusid tasuvad kõik ühtmoodi ja lõimuda on siiski võimalik (näide: teksti autor). Kui eelistatakse vaid eestlaste kui rahvuse arvu kasvatamist, siis minusuguse „muulase” paljunemine ei ole teretulnud. Selle lähenemise nimi on sotsiaalteadlaste seas eugeenika, mitte rahvastikupoliitika.
Eelmainitust tulenevalt kaldun nõustuma Maalehes avaldatud ekspertide tagasisidega raportile: selline kitsas kvantitatiivne vaade sündidele, mis jätab kõrvale inimese heaolu kogu selle keerukuses, on Eesti tulevikule ohtlik. Seda seetõttu, et iga inimene otsustab oma emaka impordi- ja ekspordipoliitika üle suveräänselt ning selle põhitõe rikkumine ei too kaasa midagi muud peale vastupanu ja pahameele, jättes samal ajal sünnitusmajad tühjaks.
Katarina Budrikul on kaks magistrikraadi: üks politoloogias ja teine Euroopa õpingutes. Päeval kantseliiti mässitud riigiametnik, öösel viisaka käitumise ja feministliku lugemusega sotsiaalkriitiline esseist.
Johanna Adojaan kirjutab, pildistab, kogub õnne ja veedab vabad hetked kättpidi savis.
