Noored eesti produtsendid teevad väljapeetult külma kroomläikega klubipoppi, mis ei häbene eeskujudelt laenata, aga ei mõju seejuures hetkekski allahindlusena.
★★★★☆
See võib kõlada veidralt, aga eesti popmuusikamaastiku ülitugevat hetkeseisu näitab eriti ilmekalt fakt, et… SALEA ja LYSTRO debüütalbumist ei räägi mitte keegi. Jätame nimed ja staatused, jälgijate arvud sotsiaalmeedias ning plaadifirmade turundusmasinavärgi korraks kõrvale ja vaatame „DNAd” hästi ratsionaalselt: sellise veatult produtseeritud, sügavate basside ja klaaride vokaalidega tantsupopiga võiks lennata vabalt otse päikesesse. Paberil kõiki mõõdikuid kõrvutades ei jää nad ühestki küljest alla kas või boipepperonile, kelle soolomaterjal ning eriti just koostöö An-Marleniga tegeleb sama nišiga: kisume klubisaundid vägivaldselt päevavalguse kätte, aga püüame teha seejuures nägu, et kõik peabki nii olema.
Uuekooli kineetiline popp on vähemalt pealtnäha oma juured kodumaise muusikaturu mulda surunud, kuid alternatiivi vari pole neid ikkagi veel päriselt maha jätnud. Ka muusikaauhindadel lendas boipepperoni sel aastal radari alt läbi, seega õiget kohta sellisele muusikale meie publiku kuulamisharjumustes veel ei ole. Sest mis kokteil sellest ikkagi kokku tuleb, kui öö ja päev kohtuvad? Koidupopp? Videviku-house? Muusika, mida sa võiksid kuulda ühe õhtu jooksul nii kaubanduskeskuses, higisel reivil kui ka peolt koju sõites taksoraadiost.
Tõenäoliselt ongi SALEA ja LYSTRO puhul juhtunud see, mis meie väikesel muusikaturul ikka aeg-ajalt ette tuleb: sa võid olla ajakajaline ja pealtnäha teha kõike õigesti, aga lööd palli täpselt kahe värava vahele. Alternatiivi jaoks liiga popp ja kommertsi võrranditesse samas ka kuidagi mugavalt ei sobitu. Minu jaoks on „DNA” aga täpselt see muusika, millega võiks asendada kogu maailma igava raadiotapeedi – natukene magus, aga mitte liialt, pisut särtsu, ent just parasjagu.
