Tutvu värske lehega
Otsingutulemused sõnale: Martin Algus
Leiti 134 tulemust
-
Pelapäevik: Pilguheit esimestele Eesti videomängudele
. . . .kõrval on terve hulk intrigeerivat, mis väärib samuti tähelepanu. Yheks selliseks vähetuntud mänguks 1990. aastate algusest on Aldo Meti loodud „Lembitu” (1992), mis käsitleb Liivimaa ristisõda ehk rahvakeeli muistset vabadusvõitlust. . . . -
Müürilehe kultuurikalender detsembris – mitte ainult jõulud
. . . .gurmaanidele siinkohal ka öeldud, et juba enne õhtust kontserti toimub sealsamas iseäranis ootamatu sündmus, kus Martin Hansoni ja Keiu Virro veinisaade „Vala välja!” kohtub nimetatud kollektiivi liikmete ja loominguga ehk. . . . -
Kaks meest kahest kaks
. . . .mõtlesin alguses, et ma ei julge, ei tule. Siis jäin mõtlema, et ma ei saa ju ära öelda, sest olin ise ka küsinud, miks on arvamussaadetes nii vähe naisi,” meenutab. . . . -
Ajaleht tegi ahvist informeeritud ahvi
. . . .viia. Wicki-wicki-wassapjou, Martin Luther in da city. Nagu gümnaasiumi ajalootunnist mäletame, siis Wittenbergi naelutajale järgnesid Wanradt ja Koell, Stahl, Forselius ja nii edasi. Forseliuse käe all lugemise ja kirjutamise selgeks. . . . -
Raamaturiiul: Kaisa Lingu raamatukogu nagu keha
. . . .Martin Alguse „Elektrost” ja Riste Sofie Kääri „Apsust” – mis veel lugemist ootavad – kuni Graham Harmani „Neljatise objekti” ja Margus Oti „Heaoluni” (kena lihtne une-eelne lektüür), rääkimata teosest „Reggae. . . . -
Foto: Hasan Mrad / IMAGESLIVE / ZUMA Press Wire / ScanpixHaridustöötajate, teadlaste ja kultuuritegelaste avalik kiri Eesti ajakirjandusele: Genotsiid ja näljahäda Gazas vajavad Eesti meedias õiglast kajastamist
. . . .Iisrael Gaza tervishoiuministeeriumi ametlike andmete järgi Gazas tapnud ligikaudu 65 000 inimest. Alates Iisraeli rünnakute algusest on Eesti meedia korduvalt rõhutanud, et kuna Gaza tervishoiuministeeriumit „kontrollib Hamas”, on nende andmete. . . . -
Ausus au sisse! Ülase kogukonna hingeelu oma täies hiilguses
. . . .Varro ja Martini pinginaaber: „Külaelu on toores, ehtne ja vaba. Nagu punkar, kes laseb õlut protestiks süsteemi vastu, aga tema süda tuksub kodumaaga ühes rütmis. Maakultuur on meie mäss, kus. . . . -
Sügistuuled Müürilehe kultuurikalendris. September
. . . .mereluule meditatsiooniala, luulekaraoke telk, Nukitsamehe seiklusrada jpm. Paljude armastatud autorite seas tulevad Koidula tänavale kokku Tõnu Õnnepalu, Lilli Luuk, Urmas Vadi, Andrus Kivirähk, Kairi Look, Martin Algus jt. Fotomuuseumi galeriis. . . . -
Raamat, mis paneb kruvid logisema
Eesti keelde on tõlgitud raamat, mis aitab mõista seda kobarkäkki, mille otsas inimkond istub ning mis teda surnuks lämmatada ähvardab. Donella H. Meadows „Süsteemimõtlemise alused” Tõlkinud Martin Altraja, toimetanud Aivar. . . . -
Ousmane Sow’ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935–2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid – nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sow’ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sow’ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga – ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.Ousmane Sowâ majamuuseum. Skulptor Ousmane Sow (1935â2016) looming illustreerib hästi Senegali ja Prantsusmaa suhete keerukust pärast koloniaalajastu lõppu. Senegalis sündinud Ousmane Sow läks, nagu paljud tema kaasmaalased, Pariisi õppima ja tegi seal kõigepealt karjääri füsioterapeudina. 1980. aastatel hakkas ta looma skulptuure, mis kujutavad mitmeid Aafrika rahvaid â nubasid, maasaisid, suulusid jt. Need omapärases autoritehnikas ja kehalisusele suurt tähelepanu pööravad skulptuurid ühelt poolt võimestavad postkoloniaalseid Aafrika rahvaid, teisalt aga jätkavad koloniaalajastul kinnistunud pilku ja stereotüüpe. Asja ei tee lihtsamaks seegi, et talle on olnud üheks suureks inspiratsiooniallikaks Leni Riefenstahli fotoseeriad aafriklastest. Mitmed Sowâ tööd tegelevad koloniaalajastu konfliktide ja ülestõusudega ka teistel mandritel, sealhulgas Lõuna- ja Põhja-Ameerikas. Kunstniku majamuuseumis joonistus välja tema loomingu ja selles käsitletud teemade keeruline suhe Prantsusmaaga. Fotod tema tööde eksponeerimisest Prantsusmaal ja Pariisi avalikus ruumis pakuvad ilmselt kinnitust kunstniku rahvusvahelisele mainele ja staatusele nagu ka fotod kohtumistest Prantsusmaa poliitikutega. Samas osutab see ka Sowâ vajalikkusele prantslaste jaoks, kuna ta loomingu tunnustamine võimaldab neil tegeleda oma koloniaalsüüga â ja kohati tundus, et seda vahest küllaltki turvalises raamistikus.Kaasaegne kunst ja käsitöö. Vaateid Aafrikast
. . . .1992. aastal alguse saanud biennaal keskendub üksnes Aafrika päritolu kunstnikele, et võimestada neid nii Aafrikas kui ka väljaspool seda. Lisaks on Dakaris mitu silmapaistvat galeriid, näiteks Cécile Fakhoury galerii, Selebe. . . . -
Foto: Ashley West LeonardKiirkohting: Thomas Golubić
. . . .90ndate alguses Bostonis filmikoolis ja ausalt öeldes ma ei mäleta, et selline amet oleks kunagi mainimist leidnud. Teadsin heliloojatest, aga minu mäletamist mööda ei õpetatud seal muusikanõustamist. Alles siis, kui. . . . -
Kuidas oligarhia demokraatiasse pesa ehitab
. . . .konkreetselt nende väheste valitsusest, kes on võimul tänu oma jõukusele. Oligarhia raudne seadus 20. sajandi alguses sai oligarhia kui rikkusel põhineva võimu mõiste tagasilöögi, kui saksa sotsioloog Robert Michels pakkus. . . .
