Segane aasta: Alexei Gordin

Kunstnik Alexei Gordini arvates on hakanud inimesed rohkem kunsti poole vaatama, sest galeriid ja muuseumid on suletud: „Tavaliselt ongi nii, et kui millegi enesestmõistetavus kaob, siis selle väärtus kasvab.”

„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal. 

Alexei Gordin. Foto: Andreas Baudisch

Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?

Ausalt öeldes pole väga mõjutanud. Erialases mõttes tegelen samadega asjadega, mis ka varem kavas olid. Pandeemia alguses lükkusid mõned projektid edasi, kuid praegu tundub, et see oli võib-olla isegi hea, sest sain terve aasta pühenduda nende arendamisse ja lõpptulemus tundub kokkuvõttes parem kui aasta tagasi. Vaatlen kogu olukorda nagu võimalust olla õigustatult aeglane, mis pole üldse halb.

Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?

Mõeldes majanduslikule ja professionaalsele heaolule on elus olnud ka kehvemaid aastaid. Minu kunstnikutee algusaastatel oli isiklikult palju hullem kui praegu. Hetkel tekitavad masendust eelkõige uudised ja meediafoon, kust jääb mulje nagu hullem enam olla ei saa. Üritan uudiseid pigem vältida. Sain üsna varakult aru, et pean end uudistevoost distantseerima ja pigem veetma rohkem aega looduses ja oma stuudios, kohtuma võimalusel sümpaatsete inimestega ja proovima oma ideid teostada.  

Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?

Olen saanud toetust nii kunstnike liidust kui ka kultuurkapitalist, sellest on olnud palju abi. 

Mis on pettumust valmistanud?

Inimesed. Viimasel ajal on saanud ilmsiks suurte inimgruppide rumalus, võimetus kriitiliselt mõelda ja oma eluga toime tulla. Viimane aasta paljastas halastamatult kui palju viha ja hirmu valitseb ühiskonnas.

Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?

Ei oskagi öelda, kas jooksvad lahendused ja leiutamine on just pandeemiaga seotud. Pidevalt peab mingeid probleeme lahendama ja leiutama. Inimese elu koosnebki teele veerevatest suurematest või väiksematest takistustest ja sinu heaolu sõltub otseselt sellest, kuidas sa oskad nendele reageerida. Tasub mainida, et aasta jooksul on tulnud õppida leppima ja psühholoogiliselt valmis olla plaanide kiireks muutumiseks.

Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?

Üritan vaadata pigem positiivselt. Meie aeg on pidevas muutuses ja usun, et isiklikult olen suuteline adapteeruma.

Sooviksid sa sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?

Soovin küll! Minu arust on senini olnud liialt palju edasi-tagasi jooksmist ja pandeemia keeras meie kiireneva elutempo aeglasemaks, mis on filosoofilises mõttes hea. Ok, jah, majandusele mõjub see halvasti, aga toetudes isiklikele vaatlustele, hakkasid inimesed rohkem kunsti poole vaatama. On irooniline, et huvi muuseumide ja galeriide vastu on kasvanud, sest need olid pikka aega suletud. Tavaliselt ongi nii, et kui millegi enesestmõistetavus kaob, siis selle väärtus kasvab.

Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?

Midagi väga radikaalset ma ei nõua, sest Eesti kultuuriväli ja sellega seotud poliitika arenevad aeglaselt, kuid positiivselt. Kui vabakutselistele laieneks järgmisest aastast ravikindlustus, siis see teeks mõistagi head meelt. 

Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?

Lugege vähem uudiseid ja minge rohkem loodusesse.

Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?

Õpi kokkama, Alexei!

Alexei Gordin on Tallinnas elav kunstnik, kes tegeleb peamiselt maaliga, kuid liigub ka eri meediumide vahel.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Segane aasta: Marta Pulk
Marta Pulk. Foto: Sigrid Kuusk
Marta Pulk.
,
4 min

Segane aasta: Marta Pulk

Filmirežissöör Marta Pulk arvab, et kriis on alati ka suur peegel: „Kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks, ülevaatamiseks, kuidas ma siin maailmas tegutsen ja kas see modus operandi teenib mind.”
Segane aasta: Jan Teevet
Jan Teevet. Foto: Janis Kokk
Jan Teevet.

Segane aasta: Jan Teevet

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.
Segane aasta: Margit Lõhmus
Margit Lõhmus
Margit Lõhmus
,
3 min

Segane aasta: Margit Lõhmus

Koroona on nagu paus, peale pausi on mingid asjad jälle uued ja huvitavad, elamused ehk võimsamad jne, loodab vabakutseline kirjanik ja kunstnik Margit Lõhmus.
Müürileht