„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.
Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?
Ikka väga tugevalt. Lahkusin kolm nädalat enne pandeemia algust oma eelmisest töökohast selleks, et saaks sajaprotsendiliselt pühenduda kontsertide ja festivalide korraldamisele. Loomulikult veel teadmata, mis hakkab juhtuma. Ootused olid suured ja plaane oli väga väga palju. Ühel päeval leidsin ennast olukorras, kus mul pole enam töökohta ega lootusi või plaane. Numbriliselt on oluline välja tuua, et minu agentuuril oli Baltikumi riikides plaanis 50 kontserti 2020. aastal ja 60+ kontserti aastal 2021, need kõik läksid. Õnneks saime suvel teha Tallinn Music Weeki ja Station Narvat, mis oli väga vajalik nii meile, korraldajatele kui ka valdkonnale ja publikule. Korraks sai uuesti seda normaalsust tunda ja minna mõtteliselt aega, kus kõik oli hästi. Samuti on see andnud võimaluse õppida tegutsema uues reaalsuses ja uute reeglite raamistikus. Seda on raske ülehinnata ning see andis kindlasti emotsioonaalse tõuke, et sügis ja talv üle elada.
Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?
Kõikides nendes aspektides on olnud väga suur mõju. Vaimselt ilmselt kõige tugevamalt – väga raske on oma elu elada ja planeerida, kui sa ei tea, mis homne toob. Tahe tegutseda ei ole kuhugi kadunud, kuid reaalsus on see, et terve valdkonna tegevused sõltuvad sellest, mis koroonamaailmas toimub. Ehk siis leiad end pidevalt olukorrast, kus kõik su mõtted ja plaanid enam ei kehti. See ongi kõige raskem, kiik käib kogu aeg ühest äärmusest teise ja jätab oma jälje vaimsele tervisele. Aga ma ei usu, et see on ainult kultuurivaldkonna probleem, vaid suurem kriisi mõju tervele inimkonnale.
Teiselt poolt tekkis aasta jooksul aega mõelda oma elu ja tegevuste üle, filtreerida välja oluline ja ebaoluline ning aru saada, mida ja miks teha. See on väga võimas asi! Sain aru, et polnud seda senini oma elus teinud. Olen lihtsalt ringi jooksnud, hõivatuna erinevate projektide ja tegevustega. Leidsin, et eesmärgi leidmine ja selle nimel konkreetsete sammude astumine on väga oluline. Isegi halb plaan on parem, kui igasuguse plaani puudumine. Samuti leidsin lõpuks aega, et hakata ise uuesti muusikaga tegelema. Hakkasin tegema bändi nimega Süda, millel ilmub varsti esimese EP.
Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?
Parim toetus on ikka tulnud TMW ja Sveta Baari kolleegidelt, sõpradelt ja muusikakogukonnast. On ülioluline olla koos ajal, kui meid justkui lahutatakse. Kollektiivne mõtlemine ja päriseluline suhtlemine teeb ikka imesid. Hetkel on olulisem kui kunagi varem aidata tõusta neil, kes on kukkunud ja tunnevad ennast viletsasti.
Just hiljuti sain ka riigipoolse toetuse detsembri-jaanuari piirangute eest. See on väga tore uudis ning neid toetusringe peaks veel tulema. Kultuuriministeerium kuulutas ka äsja välja, et on tulemas suur abipakett, millega rõhutati, et tähtis on nende toetuste jõudmine kõigi võimalike huvigrupiddeni. Tuleb mõista, et kultuurivaldkonna kriis ei ole kestnud kuu või paar, vaid juba üle aasta.
Mis on pettumust valmistanud?
Plaanide edasilükkamine ja fakt, et kõik sinu tehtud töö võib mingil hetkel täiesti mõttetuks muutuda. Vaimne kiik. On näha, et paljud kultuurivaldkonna talendid ja töötajad on lahkunud teistesse sektoritesse või lõpetanud üldse tegevuse.
Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?
Kõiki, mis on koroona ja ürituskorraldusega seotud – maskid, hajutamine, desod jne. Igasugused digilahendused, voogedastused, raadioülekanded ja kõik muu sarnane. Ütlen ausalt, et mulle see kõik absoluutselt ei meeldi ja ootan aega, mil saab tagasi normaalsusesse naasta. Kõikvõimalikud uued digiväljundid oleksid tore lisand päriselt toimuvatele üritustele ning iseseisvalt digi ellu ei jää.
Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?
Kogu oma pessimismi juures olen ikka lootusetu optimist. Pidevalt teen maailmavallutamise plaane nii lähi- kui kaugemasse tulevikku. Kui neid mitte teha, siis, mis point elul üldse oleks?
Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?
Kõige meeldivam on see, et lõpuks tulid muusikavaldkonna tegelased kokku, hakkasid omavahel suhtlema ning üksteist ja teineteise vajadusi märkama. Valdkond sai formuleerida, millised on suuremad väljakutsed ja probleemid ning neid adresseerida. Sellest sündis tõeline koostöö, mille üle mul on väga hea meel. Koostöö abil sünnivad väga võimsad asjad ja see viib meid edasi.
Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?
See radikaalne muutus ongi see koostöö. Seda oli vaja! Niisama hetkeolukorra mõistmiseks ja ühistunde tekitamiseks, kuid ka vajaduste väljaselgitamiseks ja kommunikeerimiseks. Normaalse adekvaatse dialoogi tekitamine valdkonna ja valitsuse/ministeeriumide vahel oli üks olulisemaid asju, mis juhtus ja aitas selle kriisi üle elada. Tuleb üksteist mõista ja rahulikult suhelda. Pole mõtet karjuda. Olukord on kõigile uus.
Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?
Olge tublid ja elame selle asja üle :).
Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?
Muutu, aga ära muutu.
Roman Demchenko on kontsertide ja festivalide korraldaja, agentuuri Damn.Loud eestvedaja, festivalide Tallinn Music Week ja Station Narva programmijuht.
