„Segane aasta” on Müürilehe aprillikuine sari, kus paarkümmend kultuuriväljaga seotud inimest jagavad oma mõtteid ja kogemusi seoses möödunud keerulise aastaringiga. Heitmata ei jää ka pilk tuleviku suunal.
Kuidas on viimane aasta mõjutanud sinu tegutsemist erialaselt?
Rahustavalt.
Milline on olnud viimase aasta mõju sinu vaimsele, majanduslikule ja professionaalsele heaolule?
Esimese eriolukorra alguses tundus, et olukord on nii sitt, et pole isegi enam tuleviku väetiseks. Tuli kiiresti leida lahendused majanduslikele probleemidele. Möödunud aasta aprill-mai oli suur seisak. See andis aega teha laos inventuur ja korrastus, müüa maha ülearust tehnikat. Kasutasin olukorda oma hobiauto sõidukorda putitamiseks – enda arendamiseks valdkonnas, millest erilisi teadmisi varem ei olnud. Tulid esimesed riiklikud toetused, mis aitasid mitte nälga jääda. Suvi oli igati meeldiv, juuli-august sai tööd teha juba täiel rinnal, oli ilus suvi!
Sügisel oli tööd just nii palju, et kattis kulud. Detsembrist alates aga praktiliselt kõik varasemalt kokku lepitud üritused üksteise järel tühistati. Tööd oli võib-olla kolmel-neljal päeval. Aeg hõljus arvuti taga, talvepimeduses keha ei saanud enam aru, millal on öö või päev. Kõik kohad suletud, väljas mitte kõige meeldivam ilm. Sain esimest korda aru, kuidas mu töö mind kõik need aastad füüsiliselt ja mentaalselt toonuses on hoidnud. Kehal oli halb ja peas hakkasid liikuma tumedad mõtted. Kuna olukorra muutumise perspektiivi kuskilt ei paistnud, otsustasin kohe peale uut aastat lennata üheotsa piletiga Kanaaridele. Olen siin nüüd olnud peaaegu 3 kuud. On aega hoida oma keha aktiivsena, üle paljude aastate võtta kätte kitarr ja nautida loodust. Elan poole kohaga koopas ookeani ääres. Poole kohaga hoian tsivilisatsiooni hüvedest kinni ühe eestlase aiamajas elades. Ilma pandeemiata poleks selline asi olnud mõeldav.
Millist tuge või toetust oled selle aasta jooksul saanud, kui üldse?
EAS, Kultuuriministeerium, Töötukassa.
Milliseid lahendusi või muutusi on sul tulnud jooksvalt leiutada ja ellu viia?
Elu on pidevalt muutuv võrrand suure hulga tundmatutega. Oma tööd tehes pole mul kunagi olnud kahte ühesugust päeva, seega leiutamine on olnud pidev protsess ja ei hakkaks midagi eraldi välja tooma. Tõsi, sellist olukorda, et töö üldse ära keelatakse, oli muidugi raske ette aimata.
Millise perspektiivitundega vaatad oma tulevikku?
Mis täpselt toimuma hakkab ei tea. Võtan vastu kõik väljakutsed. Loodetavasti saan jätkata tegevusega, millega viimased kümme aastat olen tegelenud. See on erinevate ürituste heli- ja valgustehniline teenindamine, helirežii päris (st kohapealse publikuga) kontsertidel.
Kas sooviksid sellest pandeemia-aastast välja tuua ka midagi positiivset?
Jah. Iga uus olukord tähendab ka uusi võimalusi. Loodan, et inimestel on olnud rohkem aega töövälisteks tegevusteks ja oma elu avaramate nurkade alt vaatamiseks, seesmiseks arenguks, loominguga tegelemiseks sügavamatel tasanditel.
Mis vajaks radikaalset muutmist, et kultuuriväli ja sellega ka laiemalt seotud inimesed nii kriisis kui kriisiväliselt paremini toime saaks tulla?
Soovitaks vähendada inimeste meediatarbimist ja arvuti taga ajaveetmist nii palju kui see on võimalik. Olla pisut aega eemal pidevast paanikaõhkkonnast.
Tahaksid sa jätta mingi üleskutse või õpetussõna kolleegidele, kes on end sarnasest olukorrast leidnud?
Kasutage sülle kukkunud ohtrat vaba aega enda arendamiseks ja asjade tegemiseks, milleks varem pole olnud aega, ärge laske uusi võimalusi raisku, ärge muutuge laisaks :).
Kui sa saaksid saata sõnumi iseendale kolm aastat tagasi, mida sa ütleksid?
Oleks võinud rohkem satoshisid osta.
Veljo Sepp on helirežissöör.
