„Aurora” (Eesti, 2024), 100 min. Režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk. Produtsent Madis Tüür, helilooja Sten Sheripov, kunstnik Anneli Arusaar, kostüümikunstnik Kärt Hammer. Osades Maarja Johanna Mägi, Ott Kartau, Kersti Heinloo, Jörgen Liik, Indrek Taalmaa, Rea Lest jt.

Uhiuus eesti mängufilm „Aurora” asub urgitsema selliste isand-tähistajate nagu Jumal, Armastus, Seks, Sõprus, Isamaa, Perekond jne omavahelisi suhteid. Mis selgub? Selgub, et meie kultuurile iseloomulikult on kõik isand-tähistajad muidugi meessoost. Emand-tähistajaid polegi. Ja veel: tähistajatevahelised (isand-)suhted on verepilastuslikud, läbi ja läbi. Armastus on Isamaa on Seks on Jumal on jne. Järgnevalt avangi sedasorti metafüüsilise intsesti mõningaid eriti võikaid aspekte. Erinevalt filmi autorite omast on minu ülesanne lebo mis lebo. 

GHOSTING

Niisiis, Jumal ja seks? Muidugi mitte mingi kolmeminutiline säästukepp, ehkki AMABitel ajab 30 sekundit ka asja (ja Jumala) ära. AFABid on teadagi umbes kümme korda aeglasemad – pole siis imestada, et nende seas on ka usklikke umbes kümme korda rohkem. Ongi nii, suurte lunastususundite – ja mitte ainult meie tänapäevaste vägagi valgustusjärgsete humanistlike, kapitalistlike või tehnoloogiliste süsteemide – seksi-, keha- ja mõnunegatiivsus on nende säilenõtkuse olulisim tegur üldse. Loomulikult, kui „Su aare on Taevas” või Pangas või Masinas või Algoritmis või Singulaarsuses – siis pole ju sellel maailmal tükkis tema mõttetute või/ja patuste kehade ja himudega üldse mingit mõtet. Ja keha, seksuaalsus ja mõnu aheldavad meid selle maailma külge, nad sõna otseses mõttes ongi see maailm. Järelikult, mida piitsutatum ja vaevatum on keha, mida ületöötanum, alaseksinum ja magamatum, mida rafineeritumad ja nõudlikumad ideaalse normcore-keha praktikad – seda parem. Veelgi parem: mida vähem keha, mõnu ja seksi, mida põrgulikum on elu siin-ja-praegu, seda rohkem klammerduvad massid seal-ja-siis külge, Taeva, Jumala ja Masina külge. Nõiaring ongi täis: God a day keeps sex away.

Biokosmilised mega-incel’id Jehoova, Zarathustra, Buddha või Jeesus (neid on muidugi sadu) on jahvatanud ja jahvatavad muudkui edasi armastust kannatuseks, mõnu lõputuks edasilükkamiseks ja elu surmaks. Mõnusamusest saab elusamus, sellest omakorda lihtsalt elulemus.[1] Kõlab uskumatult banaalselt, aga ainult nii saabki miljardeid tuhandete aastate jooksul jumalate küljes hoida.

Mida vähem keha, mõnu ja seksi, mida põrgulikum on elu siin-ja-praegu, seda rohkem klammerduvad massid seal-ja-siis külge, Taeva, Jumala ja Masina külge.

Muide, Freud väidab, et Paradiisis ei suutnud pealesunnitud tsölibaadis elav ja kiimast segi läinud heroiline Jehoova (sest polnud ju kedagi panna, inimesi polnud veel) intsestuaalsele kiusatusele vastu panna ja oli valmis astuma mittekonsensuslikku seksuaalvahekorda oma tütre Eevaga. Eeva kogenud telepaadi ja anti-aimdurina (naised on ju „loomu poolest” palju empaatilisemad) nägi muidugi halli habemega hambutu kiilaspäise vanajumala salasepitsused läbi ja konspireeris madu ahvatlema inimesi sööma keelatud puust, et Jehoova vihastaks ja oleks sunnitud mõnusa kepi asemel oma tütrega inimesed Paradiisist hoopistükkis välja ajama. Niisiis, ei mingit mõnu, isegi Paradiisis. Freud ortodoksse moralistina jätab targu mainimata, et (nagu väidavad rabid, kelle teofaanilises asjatundlikkuses pole põhjust kahelda) Jehoova nägi välja rohkem nagu Brad Pitt või Justin Bieber kui Noam Chomsky või Ülo Vooglaid, ja otse loomulikult (ja konsensuslikult) pani Eeva Teda nii alt kui ka pealt, nii eest kui ka tagant, nii et lausa maa must. Vatikani ruletis tal siiski õnne ei olnud, sest Kain ongi Jehoova poeg. Sorry, Aadam.

Kohe meenub veel üks kultuslik incel – Dostojevski vürst Mõškin: 20+ noormees, piltilus, hot & cool & über-rizz – aga seksuaalselt süütu (anatoomiline neitsi) ja impotentne (religioossetel põhjustel kastreeritud? kväär? trans? mittebinaarne?), radikaalselt keha eitav, protoputinistlikku ja panmongolistlikku pläga (sofiynost, sobornost, bogosoznanie, mirosozercanija etc.) välja ajav lääge chatbot. Keda – üllatus, üllatus – presenteeritakse kuidagi endastmõistetavalt mädaneva ja manduva brainrot Lääne tsivilisatsiooni päästja ja lunastajana, kõigi vaeste ja solvatute ja vigaste eestkostjana, ülima kannatuse apostlina, kogu inimkonna Messiana. Huvitav küll, miks peab Messias impotentne olema? Muuseas, laensõnad „massöör”, „messias” ja „mässaja” on kõik tuletatud heebreakeelsest sõnast „māšiāh”, mis viitab „õliga võidmisele”. Ja on selge, et inimkond vajab lõputut analoogset grooming’ut ja massaaži, mitte digitaalseid mässajaid ja messiaid.

BENCHING

Nii, aitab sest protožižeklikust plägast, Maimiku & Tolgi (edaspidi M & T) „Auroras” pole ei seksi ega ka jumalat. Nagu teiseski suurepärases draamas, Ruben Östlundi „Kurbuse kolmnurgas” – ei kurbust ega ka kolmnurka. Aga ikka on väga hea. Huvitav, mis valemiga küll? M & T „Aurora” annabki võimaluse küsida, kuidas on võimalik progressiivses Eestis progressiivse XXI sajandi alul (ilmselt maksumaksja raha eest) vändata film, kus pole ei seksi ega ka jumalat, pole üldse mitte kui midagi – aga ikka on väga hea. Zero woke / AI / ROGD / LGBTQIA+ / DEI / women+ / skibidi toilet / bed rotting / queer / From The River To The Sea / trans-gei-Ozempic. Isegi vaese-mehe-erootika (paari sekundi jooksul välgatavad tissid, see paistab olevat eesti filmi kohustuslik element) on kuhugi kadunud, rääkimata teraapilistest identiteediotsingutest soovahetuskliinikute steriilsetes vestibüülides. Täielik null.

Maimiku & Tolgi „Auroras” pole ei seksi ega ka jumalat.

Tülgastava heteropessimismi (Asa Seresin) asemel saame ligi kahe tunni jooksul hoopis kliinilise annuse heterooptimismi – muidugimõista koos ämbritäie kõrvalnähtudega. Erisooiharate märatsemine teljel „Iha-Vabadus-Iseseisvus-Kontroll” võib lastele ja nõrganärvilistele hävitavalt mõjuda, meil on õnneks (ega me mingi Kongo DV pole) olemas korralik teraapiatööstus, rahustamis- ja turgutamiseksperdid, võimestavad tugiringid, kõiksugu rehab’id ja safe space’id, kuhu sel puhul pöörduda. Sest, teadagi: iha kontroll muutub kiiresti (ja märkamatult) kontrolliihaks.

Iha-kontrolli-ihast lunastab mis? Äkki armastuseiha? Oletame. Aga mis siis, kui armastuseiha kontrollist saab omakorda kontrolliiha armastus? Või tarbijasõbralikumalt ja ilma komplitseeritud ihagraafideta: armastuse kontrollist saab kontrolli armastus. Jah, see muudkui juhtub ja juhtub ja juhtub – sest kontrolliarmastus on eriti suur armastus. Meie monoteistlik ja monomaaniline tsivilisatsioon on meid dresseerinud otsima – nimelt otsima, mitte leidma – seda õiget, seda eriti suurt armastust. Mis on nii ainukordne, et saab juhtuda ainult üks kord elus: „Igaühe jaoks on kusagil keegi.” Noh, ja kui seda ei juhtu, „Jummel küll, kõigi nende aastate jooksul”, kui see keegi ei annagi ennast näole – ei saagi anda, sest seda õiget polegi olemas, kõik on vähem-või-rohkem õiged –, mis siis? Noh, siis pole ka hullu: kui „meil pole juhtumisi õnne armastuses, kui mürgine uss närib me südant – siis teadkem, et meil on õnne kontrollis”. Nii võiks kõlada kergelt tuunitud (aga ikkagi üsna hapuks läinud) Nietzsche, kelle panus millegi nii üleloomuliku nagu armastus üleloomulikustamisse polegi nii hoonuke, kui võiks arvata. The rest is control.

Meie monoteistlik ja monomaaniline tsivilisatsioon on meid dresseerinud otsima – nimelt otsima, mitte leidma – seda õiget, seda eriti suurt armastust. Mis on nii ainukordne, et saab juhtuda ainult üks kord elus.

Mis on siiski veider, sest armastus ongi ju ülimalt loomulik, armastus on ju nagu umbrohi – see on igal pool. See vohab isegi kirikus – rääkimata kirikuvaremetest, surnuaedadest, huvikoolidest, ostukeskustest ja hooldekodudest. Nii, ja „ama, et fac quod vis” (armasta ja tee siis, mis tahad), sisendab kirikuisa Püha Augustinus. Keda võib jumala rahuga poliitkorrektse homofoonitsemisega (fac:fuck) sõna-sõnalt võttagi: armasta ja kepi mida tahes[2]! Nii jätkavadki M & T oma uusima filmiga rahumeeli (romantilist) armastust eksponeerivat (ja uurivat) kõrgpilotaaži à la Michael Haneke „Klaveriõpetaja”, Jonathan Glazeri „Naha all”, Alex Garlandi „Ex Machina” või Isabelle Steveri „Grand Jeté”. Mis ju kõik demonstreerivad vägagi veenvalt, lausa hüpnootiliselt armastuse ürgset väge. Ürgses rütmis, igavesti. Aamen. Kehal on omad seadused, millest süda ei tea midagi (ega tahagi teada) – kui Pascali parafraseerida.

ICING

M & T panustavad publiku ärarääkimisel (või peaks ütlema: nn tavalise armastuse, äkki isegi mingi eriti konspiratiivse „heteroideoloogia” pakutamisel, mõlemad peaksid ju loogiliselt päädima iseäranis võimsa isamaalise emainstinktiga) Jörgen Liigi kehastatud ärarääkimiskunstnikule (pickup artist). Ja väga õigesti teevad – kümme kümnest! Karakter, tüpaaž, morda, mesijutt – ükski issameie või avemaria, rääkimata imposantsest barbarossalikust abikaasast (Ott Kartau), Light Charles Mansoni tüüpi sektijuhist (Indrek Taalmaa) ja toetavast Family’st, ei päästa habrast ja ülikaunist Aurorat (Maarja Johanna Mägi) tema saatuse eest. Ja vaatajat omakorda – jah, te loete õigesti – heterofatalismi (veelgi saatuslikum termin heteropessimismi kirjeldava sotsiaalkultuurilise fenomeni tähistamiseks) eest.

Äkki meie oma M & T polegi nii süütud midagi? Äkki peitub krüptilise akronüümi taga midagi hoopis pahaendelisemat? Mingi sinu/minu/meie uus sugulane? Näiteks Matrix & Tolkien? Või, veel hullem, Marx & Tolerants? Kes muudkui õõnestavad ja õõnestavad ja õõnestavad! Ja kaevavad ja kaevavad ja kaevavad! Ikka salamahti, ikka salamahti! Ja iga järgmise asjaga (pidin just kirjutama: „projektiga”, „transgressiivselt”, „võimestama” – aga jõudsin enne öökima hakata) muudkui hullemini ja hullemini ja hullemini. Ja muudkui sügavamale ja sügavamale ja sügavamale.

Sest, muuseas – tahaks olla age fluid, aga senex tahaks ka ikka olla. No tegelikult tahaks nagu vanatark ja elukogenud Meister ikka rohkem olla. M & T lantimiskunst saabki muudkui hoogu juurde. Väga heade filmide – isegi lihtsalt heade filmide – tegemine pole ju mingi mugavus- või edevusaktivism nagu (näiteks) Pakistani transinimeste õiguste eest võitlemine (huvitav, miks mitte Põhja-Pärnumaa vaesed ja nende õigused?) või „jõest mereni” kufiyyeh show vmt. Hea kunst tõmbab lõpuks iga kuitahes debiilse režiimi läbi, postkapitalistlik tehnofeodalism maskide ja zakerbergidega tipus ja DJ kultuuri- ja kliimaministritega põhjas pole mingi erand. M & T on küpsetanud oma Aurorast kenakese Aurora Borealis’e, mille total white out teeb selgi korral puhta töö.

Hea kunst tõmbab lõpuks iga kuitahes debiilse režiimi läbi, postkapitalistlik tehnofeodalism maskide ja zakerbergidega tipus ja DJ kultuuri- ja kliimaministritega põhjas pole mingi erand.

.ING

Esikaõhtul kondasin mingi ähmase sundmõtte ajel (äkki saab midagi rotti panna, fänsides kohtades nad väga ei passi) magamatusest pooloimetuna (see talvine Läänemeri on ikka haige küll) Solarise keldri Delice ülifänsis viinapoes. Ja ennäe! Keegi silmatorkamatu lüheldane pruunikashallis ebamäärases jope ja pintsaku vahepealses türbis ilmetu mehike lükkas enda ees pirakat – aga täiesti tühja – ostukäru. Muudkui aga lükkab ja lükkab ja lükkab. Natuke nagu kõhklevalt või kuidagi nagu tasapaksult. Ja midagi ei vali. Tra, maivõi, pappi pole vä? Või mingi taastuv poolfunktsiv jobust addict. Bomž ka nagu pole vist? Kõmpisin tal vaikselt sabas, kuni tüüp lõpuks kuidagi õige häbelikult mingi eriti rõveda nullviiese lapiku Aramise-taolise õuduse (need kõige odavamad konjakilaadsed „muud piiritusjoogid”, täielik saast) oma pirakasse ostukärusse poetas. Ja-jaa, elu imeb ikka täiega. Stalkisin edasi ja lõpuks maandusin otse ta sabas viimasele korrusele – kuidagi nagu poolkogemata või nii. Ja märkamatult otse esikamelu keskele! Tema läks fotoseinale poseerima ja – sa püha Juudas, oli hoopis surematu filmidirektor Maimik (ei märganud, kuhu ta küll oma Aramise-õuduse sokutas, vist kilekotiga kuhugi nurka). Vaat kus lops! Äkki see ongi Estodomi estoniseerimine[3], mille käigus jäävad eesti kultuurist järele Laulupidu, Lauaviin ja Labajalavalss: sinu filmil on Solarises esikas, koguni kahes saalis korraga, sest rahvast on metsikult palju – aga osta jaksad isegi esikapäeval ainult kõige odavamat „muud piiritusjooki”. Ja piiritus tähendab ikka veel piiride puudumist.

[1] „Elusamus” on Uku Masingu loodud sõna, mis viitab lõpmatule enese täiustamisele. „Mõnusamus” on ilmselt (?) Johannes Aaviku sõna ja tunduvalt mõnusam kui elusamus, ütleme nii, et mõnusamus on järjest mõnusam ja mõnusam elusamus. „Elulemus” on meditsiiniline (värd)termin, kasutan seda siin üsna vabalt lihtsalt bioloogilise funktsioneerimise tähistamiseks. Üsna kenake trio, kas pole?

[2] Ladina verbi „tegema” pöördvorm „fac” kõlab nagu ingliskeelne „fuck”.

[3] Vt ka Christendom ja selle mandumine.

Kalev Rajangu on vabakutseline kultuuriloolane ja filosoof.