Rootsi eksperimentaalse techno duo SHXCXCHCXSH välistab üsna kavalalt nimepillamise. Tahaksin näha situatsiooni, kus üks indiviid teisele bändi nime ette hakkab veerima ja selle susiseva S-ide reaga lõpetab: „Sa SHXCXCHCXSH uut albumit „SsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSs” oled kuulnud?”

Sama rada käivad produtsendid ka plaadi 15 looga, mida alustab „Ss” ja lõpetab „SsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSs”. Tegemist on anonüümsuse katte alla varjuva kooslusega, ent arvestades seda häbitut, kuulajat narrivat kaashäälikukasutust või muusikat ennast, tundub mulle, et nad on liiga intelligentsed, et olla järjekordne paar selles kasvavas maski- ja linakuhjas.

Plaadi kontseptsioon ühtaegu tantsib ja roomab kõlalt kuskil bipolaarsuse eeskojas. Tumedad mitmekihilised ambient-maalid vahelduvad ilusate meloodiaplahvatustega, millel õnnestub end nagu kaheksajala kombitsatel ümber mustade pilvede mässida. Ja need kohad on SHXCXCHCXSH kõige võimsamad. Viru tänava rahvamassis üheksandat lugu „SsSsSsSsSsSsSsSsSs” kuulates tekkis küll tunne, et võiks kõik mäed vallutada. Või plaadi eepos, kuraditosina numbriga ristitud „SsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSsSs”, mille live-ettekandel ma juba selgelt publiku hüpnotiseeritud nägusid ette kujutan.

Kohati muutub ka SHXCXCHCXSH meloodiline müra liiga mugavaks ja tummiseks, mõned lood vuhisevad kõrvust otse igavikku, aga kõige rohkem on see just hetkede album, mil avastame end üht punkti vahtimas, tunneli lõpus valgust leidmas või neid valguskiiri jällegi musta markeriga maha tõmbamas.