Kui vahel on ebakindel tunne, kas juustuste leopardimustriliste truspade kandmine võiks natukenegi lahe olla, tuleks puntras olevad klapid lahti harutada ja suruda näpuga (või nupuga) Soft Hairi debüütplaat play-seisundisse, et ennast kergem veenda oleks.
Connan Mockasini ja LA PRIESTi duo tuli kui välk aastast 2007, andmata oma kuulajale armu ning lükates teda omanäolisse atmosfääri, mis pole küll elumuutev, aga tekitab lihtsalt sõltuvust.
Album peegeldab mõlema muusiku niigi eriliseks saanud kõlapinna parimaid külgi – LA PRIESTi „I’m not trying to be freaky for the sake of it” ja Mockasini libe ekstsentrilisus – ning surub need tugeva ja mänguliselt hüpleva struktuuriga tervikusse, milles on sama palju funk’i ja lollitamist kui üksi kaaluta olekus kosmoses viibides saabuvat kurbust.
Plaadi olemust saab käsitleda kui tänapäevast pilku, kuid samas ka kui tänuavaldust 80ndate rasvastele värvidele, paps-teeb-nalja-laadis ebamugavust tekitavatele hetkedele. See on kui helimaastikuline segu vesivoodiromantikast, Richard Gere’i ambivalentsest naeratusest ja valgete Ferraride mattrohelise värviga ülevalamisest.
Olles praeguse indie-skeene üks huvipakkuvaimaid duette, on Soft Hair ja tema debüüt muusikaline paralleel sellega, mis Vegard Vinge on teatris ja Noel Fielding televisioonis; kelle loomingu analüüsil võiks olla mingi eesmärk, kuid mille vorm nullib selle vajaduse. On vaja lihtsalt lasta kauamängivast väljanirisevatel piltidel silme ette tekkida. Ärge ainult sealsest phaser– või chorus-efektide kogusest üledoosi saage. See on kurb, kui suu vahutab.
